Urmas Saar

Spordiaeg võrkpalliplatsil ja autorallis

Sündinud 3.juunil 1952. aastal Saaremaal. Alguses elasime Tõllustes ja siis kolisime Sakla, kus loodi 1947. aastal Eesti NSV esimene kolhoos – Viktor Kingissepa nimeline põllumajanduslik artell. Minu täpsem elukoht on Saaremaa, Valjala vald, Sakla küla, Saare talu. Mul oli noorem vend ka.

Sport algas koolis

Koolis käisin Kallemäe koolis ja edasi õppima läksin Kehtna Näisissovhoos tehnikumi. Sporditegemine algas Kallemäe koolis, kus tegin kõiki alasid, mis aga vaja teha oli. Spordivõistlused olid naaberkooliga. Kõrgushüppes olin tulemusega 1.55 oma kooli parim, aga naaberkooli Lembit Nuut ei hakanud veel sellel kõrgusel hüppamagi. Alustas siis, kui teised olid lõpetanud ja pani oma kõrguse. Ei mäleta, palju ta siis hüppas, aga kõrgele ta hüppas. Jooksud läksid mul paremini ja pallivise oli hea.

Võrkpall noortekoondises ja esiliigas

Esimesed kokkupuuted võrkpalliga olid Kallemäe kooli ajal. Kehalise kasvatuse õpetajaks oli Joonas Oivo, kes mängis ka ise võrkpalli „Jõudi“ koondises. Tema tegi võrkpallitrenni kolhoosirahvale ja lastele ja sealt see võrkpallimäng mul pihta hakkas. Kui 6.-7. klassis juba tegija olin, sõitsin bussiga kell 15.45 Kuressaarde (tol ajal Kingissepa) 28 kilomeetrit spordikooli võrkpallitrenni ja õhtul 19.45 bussiga tagasi. Treener oli Haljand Rüütel. Saavutasime Kingissepa spordikooli võrkpallipoistega vabariigis kolmanda koha.

Hakkasin mängima Eesti noortekoondises ja olin pidevalt koondise treeninglaagrites. Olin noortekoondises ainuke „Jõudi“ liige, teised olid „Kalevis“ – nemad ju linnapoisid, mina maapoiss.

Kui Kehtnasse õppima läksin, oli tehnikumis võrkpall au sees ja sain ühiselamus kahese toa (mis oli tol ajal lausa luksus) ja Kalle Luigega ühte tuppa. Olime toakaaslased, õppisime ja treenisime koos ning mängisime tehnikumi meeskonnas võrkpalli. Ja oleme head sõbrad tänaseni.

Kehtna tehnikumi lõpetasin 1972. aastal tehnik-mehaaniku erialal ja tööle suunati meid Kallega Väike – Maarja kutsekooli tootmisõpetuse meistriteks. Ega mina seal tööl ei käinudki, mängisin Rakveres võrkpalli. Ega me kaua seal tööl olla ei saanudki – saadeti sõjaväkke. Olime Tapal väljaõppes pool aastat koos ja mängisime samal ajal ikka Rakvere meeskonnas võrkpalli.

Kui pärast sõjaväge EPAsse mehhaniseerimist õppima läksin, mängisin võrkpalli EPA meeskonnas esiliigas. EPAs mul õppimisega probleeme ei olnud. Teisel kursusel aga sattusin täiesti juhuslikult trennist ühikasse tulles üliõpilaste mässu keerisesse ja KGB hakkas mulle hõlma. Niikaua pinnisid kuni mind süüdi lavastasid ja sain ülikoolist eksmati. Natuke aega pärast seda käisin veel EPA meeskonnaga mängimas, siis lõpetasin. Meie EPA võrkpallimeeskonnast mängisid Olavi Jõesaar ja Andres Toode hiljem Eesti koondises.

Võrkpallimäng EPTs, nõutud mängija ka teistes võistkondades

1975. aastal kutsus Kalle mind Elva EPTsse tööle (töökoja tehnoloogia insener) ja võrkpallimeeskonda mängivaks treeneriks.

Tegin võrkpallimeeskonnas igale mängijale skeemi, kus ta peaks platsil seisma ja…Mõnikord käis võistlustel meil mängimas ka Enn Kangur, aga nemad ei saanud meie ründaja Tarmo Nuudiga läbi. Enn oli ründaja, aga Nuut oli niiöelda pime ründaja, kõvera käega ja paugumees. Kui midagi valesti oli ja Enn märkuse tegi, siis Nuut oli solvunud. Ütles, et tema mängima ei tule kui Enn ka platsil on. Muutsime siis asetuse ümber, nii et mina olin teises liinis ja et Enn ja Nuut kõrvuti ei sattunud. Enn oli kiire blokkihüppaja aga Nuut jäi selles suhtes jalgu. Ivar Olševski ja ja Vaino Laut olid sidemängijad.

Enne EPT vabariiklikku suvespartakiaadi olime Valdur Borni volitusel pool päeva tööl ja siis Rannu kooli võimlasse trenni. Iga päev käisime siis niimoodi kaks nädalat võrkpallitrennis. Trennis oli meil kord kõva – kui seal eksisid, siis pidid lisatrenni tegema. Ivar Olševki pidas selles osas arvet.

Vabariiklikul põllumajandustehnika ettevõtete suvespartakiaadil läks halvasti – mitmel korral oli võimalus tulla EPT-de meistriks, aga võta näpust – ei võitnud ära! Edumaa oli meil olemas, võit lähedal. Võitjad olid üks kord üks, teine kord teine meeskond, meie ikka teised. Tugevad meeskonnad olid Põltsamaa ja Tartu EPT, Tamsalu EPT.

Lisaks Elva EPT ja Tartu rajooni Jõudi võrkpallimeeskonnale mängisime koos Kalle Luigega palju ka teiste asutuste-ettevõtete meeskondades. Oleme Kallega Lokomotiivide (raudteetöölised) Eesti meistrid, Toiduainetetööstuse Tööliste Ametiühingute Eesti meistrid. Mängitud ja võidetud on Lihakombinaadi all, Piimakombinaadi all.

EPA võistkonnaga käisime muu hulgas näiteks ka üleliidulistel toiduainetetöötajate võrkpalliturniiril Kišinjovis.

Koos Lehar Linnoga autorallis

EPAs õppides käisin vahepeal autoteeninduses haltuurat tegemas. Mind huvitas väga autoralli, seal sain Lehar Linnoga tuttavaks. EPA poisid Toonart Rääsk ja Urmas Silm käisid rallit sõitmas ja olime Lehariga alguses nendele mehaanikuteks. Hiljem olin juba Viktor Oreškini mehaanik ja siis sai Venemaa rallietappidel mehaanikuna käidud.

Kui Elva EPTsse tööle tulin, hakkasin ka autospordis jäärajasõite korraldama. Osalejad olid huvilised-harrastajad oma isiklike autodega, rahvasõit. Olid võistlusklassid – Žigulid, Moskvitšid ja sportautod ka. Jäärada oli tehtud Elva staadionile. Ehitasin Elva EPT-le jäärajasõiduks pikap-tüüpi Moskvitši. Taheti auto maha kanda, aga ehitasin sellest treeningsõitudeks auto. See oli mul esimene. EPT mehed said siis selle Moskvitšiga sõita kui tahtsid.

Kutsusin Lehar Linno EPT-sse automajandisse lukksepaks tööle ja hakkasime Elva EPT all rallit sõitma – Žiguliga. 

Auto ehitasime ise, Lehar vastutas mootori eest, käiguosad ja muud värgid olid minu rida. Olime Lehariga mõlemad mehaanikud, kumbki ei olnud rallil autoroolis sõitnud. Lehar oli ligi neli aasat rallit sõitnud Avo Pikkuusi kaardilugejana. Nüüd hakkas Linno piloodiks ja mina olin kaardilugeja. Kokkuvõttes võib öelda, et võistlustel läks meil keskmiselt. Päris tagaotsas ka ei olnud. Teises liigas võitsime 1985. aastal Tartu Ralli ära ja olime Tehumardi rallil oma masinaklassis neljandad.

Esiliigas sõitsime 1986. aastal Estonia rallil oma masinaklassis kolmandale kohale.

Tol ajal sõitsid sellised rallikuulsused nagu Vello Õunpuu, Raido Rüütel, Eedo Raide, Heiki Ohu, Joel Tammeka, vennad Hardi ja Udo Mets, Ilmar Raissaar, Vallo Soots.

Tutvused olid olulised

Eks meil juhtus ka avariisid. Ükskord Tartu ralli Karilatsi kiiruskatsel oli nii, et kui täislauluga lähed, peaks saama üle selle nurga hüpata. Auto viskas seal aga üles ja minu kaardilugemine asendus ringide lugemisega – mitu tiiru üle katuse lendasime …sain kokku seitse. Auto maandus ratastele. See oli viimane katse. Esiklaas ja mis seal veel ära oli lennanud, aga lõpetasime ja saime aja kirja. Öösel mehaanikud remontisid auto sõidukõlbulikuks ja jätkasime rallisõitu.

Elva EPT toetas küttega ja transpordiga võistluspaika. Kui võistlustele läksime, siis läks ralliauto suure Kolhida peale (KA3 608B Kolhida), Jaan Mekk oli autojuht. Treeningauto oli tehnilise abi bussi AVIA järelkäru peal ja meie sõitsime sellega ees ära, Mekk tõi võidusõiduauto järgi.

Kui Elva EPT all sõitsime, aitasid meid palju ka Raido Rüütli ja Vello Õunpuu mehaanikud. Harju KEKist saime tutvuse kaudu esisilla detailid ja tööriistad olid meil ka ülihead. Tutvused maksid – mingit moodi aitasime meie ja meid ka aidati.

Lõpetasime Lehar Linnoga rallisõidu 1988. aastal. Väga kulukas lõbu ja Elva EPT ei olnud ka enam huvitatud.

Sakla küla parimad võrkpallurid ja Saare talu meistrivõistlused

Kui mul tütar sündis, kolisin Tallinnasse elama ja sain Paldiski sadamasse tööle. Hiljem hakkasin ettevõtjaks – sai asutatud rehvide remondifirma AS Radial.

Praegu on mul suhe spordiga no võib öelda, et hea – võrkpalli- ja rallihuvi pole kusagile kadunud. Pidevalt käin võrkpallimänge vaatamas ja harvem ka autorallidel.

Võrkpallis tegi sellel aastal Eesti rahvusnaiskond ajalugu, kui võitis esmakordselt Euroopa Hõbeliiga – oli, mida vaadata!

Naiste võrkpallikoondises on mänginud ka kaks tüdrukut minu kodukülast – õed Anett ja Eliise Hollas (osalenud ka rannavõrkpalli EM etappidel). Kui mõni aeg tagasi Eesti naiskonna võrkpallimängu vaatamas käisin, soovisin neile edu ja ütlesin, et vaat kunagi olin mina Sakla küla parim võrkpallur, nüüd olete teie.

Eesti koondise võrkpallimänge on ka väljaspool Eestit vaatamas käidud. Näiteks 2017. aastal käisime Poolas Sopotis EM finaalturniiri mänge vaatamas. Ajame oma võrkpallimängijate-huviliste pundi kokku ja sõidame võistlusi vaatama.

Igal suvel sõidame minu sünnipäeval sõpruskonnaga Saaremaale Saare tallu, kus peame maha ka Saare talu meistrivõistlused, mis on ühtlasi Sakla küla meistrivõistlused.

Eelmisel aastal näiteks saavutas Kalle Saare talu meistrivõistlustel Sakla rahva kõvas konkurentsis vildiviskamises teise koha. Ega meil on kavas veteranide-pensionäride jaoks ikka mitteohtlikud alad nagu rõngavise ja vildivise (mitte saapavise, saapaga võib haiget saada), lisaks köievedu ja vägikaikavedu. Varem oli ka võrkpall, aga vigastuste vältimiseks on see ala nüüd välja jäänud.

Kui mul midagi elus/spordis üldse kripeldama on jäänud, siis need kaks kaotust EPTde suvespartakiaadide finaalmängudes, kus võit lipsas ülinapilt käest. Ja seda lolli eksimuse tõttu. Olid valusad kaotused.

.