Aivo Saar

Vettehüpete harrastamisel oli spordikarjääris kaalukas osa

Sündisin 25.mail 1937. aastal. Elukohaks oli Tartumaa, Vana-Otepää vald, Neeruti koolimaja. Pärast ohtlikku sõjapaorännakut 1944. aasta augustis, hobuvankritel läbi Eesti Tallinna suunas, et jõuda välismaale põgenemiseks laevale, jõudis Punaarmee Eestisse kui olime Raplamaal Velise vallas. Otsustasime seal olla kaks nädalat ja järele mõelda, mida edasi teha. Võib-olla pääsesime laevahukust, sest otsustasime tagasi pöörduda.

Samal 1944. aasta sügisel läks sõda Eestist üle lääne poole, koolid hakkasid hilinemisega tööle ja astusin Nõuni Algkooli, Nõuni järve ääres. Pärast 4. klassi läksin Elva Keskkooli 5. klassi, kuhu sõjavangist tagasi tulnud isa oli saanud füüsikaõpetaja töökoha. 1954. aastal lõpetasin Elva Keskkooli. Järgnesid ülikooliaastad 1954-1959 Tartu Ülikoolis füüsika erialal. Suunati tööle füüsika õpetajaks Tallinna 21. Keskkooli.

Esimesed kokkupuuted spordiga toimusid juba Nõuni algkooli aastatel Nõunis, täpsemalt tolleaegse nimega Tüki asulas Nõuni järve ääres Tüki talu maadel, kus oli vilgas sporditegevus ja ehitasime paatidelt isegi 2-korruselise vettehüppetorni. Kevadised jääminekud järvel kahjuks lammutasid selle mõne aastaga.

Peretraditsioonidest võiks nimetada isa Jüri Saare saavutust Tartu Õpetajate Seminaris õppimise päevil, kui ta tuli Tartu meistriks jääpallis, millest on korralik foto olemas.

Sprindijooksus treeneri asemel raamat. Napilt medalist ilma

Elva Keskkooli päevil olin heade kehaliste eelduste tõttu tegev koolispordi paljudel aladel (kergejõustikus sprint, kiiruisutamine, pallimängud). Keskkooli jooksul mingit kindlat spordiala valikut ei toimunud. Elva tolleaegse spordielu erakordselt aktiivseks juhiks oli Richard Anton, kes võttis kaks korda mind välja väikese palavikuga haigevoodist ja viis ühel korral autoga Elvast Valka mingile rajoonidevahelisele kergejõustikuvõistlusele sprindijooksus. Lubas enne emale, et toob mu kohe pärast jooksu koju tagasi. Ja tõigi. Sain spordierutusest kohe terveks.

Elva Keskkooli lõpetamise ajal 1954. aasta kevadel toimunud Eesti koolinoorte spartakiaadil Tallinnas Kadrioru staadionil olin ilma treenerita harjutamisel Ameerikast naasnud sprinteri Ruudi Toomsalu paksu kergejõustiku raamatu järgi saavutanud 100m ja 200m jooksus sellise taseme, et kavatsesin medalile tulla. Tolleaegne Spordileht avaldas koolinoorte sporditulemused enne spartakiaadi, mille järgi nii kavatsesin. 100m jooksus “kõrbesin” liigse eelpinge tõttu. Teisel päeval 200m jooksin vabalt. Hetk enne starti purunes püksikumm ,mille stardipaigas olev Richad Anton suutis kellegi abiga korda teha. Vaba jooksuga kaotasin kolmanda koha 0,1 sekundiga.

Elmar Kolju kutsus vettehüpetele

Sellesama spartakiaadi vettehüppevõistlused toimusid Elvas 1954. aastal. Samal kevadel lõpetas Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna Elmar Kolju – Elva Keskkooli minu isa juhatatud esimesest lennust (hilisem Spordikomitee raskejõustiku riiklik treener ja Tallinna 42. Keskkooli direktor), kes oli saanud ülikoolis ka vettehüpete algõpetuse. Kolm päeva enne spartakiaadi vettehüppevõistlusi tuli Elmar Kolju meie koju Elvas, oma endise klassijuhataja koju ja nõutas mind tulema kolmeks päevaks Elva 10-meetrise vettehüppetorniga ujulasse harjutama vettehüppevõistluseks nõutavat kolme hüpet. Tulemust ei mäleta, aga see tuleb uuesti jutuks, kui jõuame vettehüpeteni.

Pereliikmed olid sportlikud

Isa oli Tartus õpetajaks õppimise ajal ka Tartu meister jääpallis. Lisaks sellele ma küll ei näinud, aga sain teada, et isa oli Elvas füüsikaõpetajana, kui meie ülejäänud pere oli veel Nõunis, teinud vettehüppe eestiaegsest 10-meetrisest Elva vettehüppetornist arvatavasti 1946. aasta suvel. See räägib isa erakordsest julgusest ja huvist teha niisugune vettehüpe ilma ettevalmistuseta. Isa oli siis 41-aastane. Hobi tasemel harrastas isa ka ilmselt pallimänge, aga õpetajatöö Elva Keskkoolis pärast sõda ja vangipõlve vaevalt jättis sportimiseks võimalust. Ema oli rahvatantsuhuviline, tantsuõpetaja ja innukas organisaator. Vanemate toetus minu sporditegemisele oli olemas. Vennad Mati Saar (minust 4 aastat noorem) ja Kalle Saar (minust 6 aastat noorem) olid ka sportlikud. Mati tegi ka vettehüppeid hobi tasemel ning käis Eesti koolinoorte võistkonna koosseisus korra Tbilisis võistlemas. Kallest sai aastateks Eesti vettehüppekoondise liige paljudel võistlustel.

Sporditegevusel oli tugev kogukonna tugi

Elva oli väga sportlik linn, mis tagas ka minu sporditegevusele kogukonna tugeva toe. Tuleb jälle nimetada Richard Antonit tema erakordse ennastohverdava aktiivsuse eest. Richard Antoni tõttu oli Elvas palju aastaid Arbi järvel keset linna talviti elektrivalgustusega nõuetekohane pidevalt hooldatud jäärada ainsana Eestis, kus toimusid kõik Eesti tasemel kiiruisutamisvõistlused, kus sirgus Eesti meistriks Elva poiss Viktor Orlovski, kus sai treenida hilisem 1500 m olümpiavõitja 1964. aastal Ants Antson. TEA Entsüklopeedia 10. köites (2013) kirjutatakse märksõna “kiiruisutamine” all, et 1970 – 1980ndatel aastatel oli Eesti kiiruisutamise keskuseks Elva. Minu Elva Keskkoolis õppimise ajal õppisid seal näiteks kiiruisutamises Nõukogude Liidu 4. koolinoor Enn Adusson, hilisem näitleja, Eesti koolinoorte meister kuulitõukes Enn Urm ja kindlasti teisigi veel.

Richard Antoni suursaavutuseks oli, mille üle ta ka ise uhke oli, et 1950ndatel, ühel aastal, mida kahjuks ei mäleta, tuli kergejõustiku Eesti spartakiaadil Elva rajooni võistkond Tallinna, Tartu ja Viljandi järel neljandaks.

Kiitus ja kriitika

Eesti rahva malegeenius Paul Keres olevat öelnud, et kaotus on olulisem kui võit, sest paneb kaotuse põhjused sügavalt läbi analüüsima ja arendab maletajat rohkem. Olen täielikult päri ja võib-olla on selle tõttu minu närvisüsteem pigem tugevamaks osutunud – kiituse ja kriitika mõjusse olen suhtunud valdavalt mõistusega ning vältinud tundepuhanguid.

Eeskujud spordis

Heino Lipp kergejõustikus oma füüsilise ja vaimse tugevusega, kui ta võeti lennukilt maha keelu tõttu sõita 1948. aasta Londoni olümpiamängudele kui hetkel kõige tugevam kümnevõistleja maailmas, mida tunnistas ka kuldmedali võitja. Heino Lipu huumorimeelest meenub tore näide Kääriku spordilaagris, kus ta võttis heinamaalt oma hiigeljõuga vasika jalgupidi enda turjale ja tõi Kääriku keskusesse. Siis näiteks ujuja Endel Edasi, kes maailmameistriks tulnuna ei murdunud mitme raske elujuhtumi tõttu. Siis Ilmar Kullam ülitarga korvpalli professorina. Neid on palju ja väga eriilmelisi. Näiteks Gunnar Päron ujuja ja veepallurina oma rahuliku ja optimaalse liikumisega vees võisteldes. Siis naisujujad Ulvi Voog ja Anne Tippel jne.

Olulisemad tulemused spordikarjääris

Kõige kaalukamateks tulemusteks sportlaskarjääris võiks pidada 200m sprinti Elva Keskkooli abituriendina Kadrioru staadionil, kuigi kolmanda koha kaotus 0,1 sekundiga, aga 100m kõrbemine Paul Kerese järgi öelduna, et kaotus on tähtsam kui võit, sest on vajalik õppetund.

Teiseks kaalukamaks osaks loen vettehüpete harrastamist. Võtsin osa NSVL Esimesest Rahvaste Spartakiaadist 1956. aastal vettehüpetes ja järgmisel 1957. aastal NSVL meistrivõistlustest vettehüpetes Astrahanis Volga jõe suudmes. Midagi olulist ma seal ei saavutanud. Teati, et Eesti oli ainus liiduvabariik, kellel ei olnud siseujulat 5m sügavuse basseiniga ja 10m torniga. 1956. aasta suvel oli Kääriku spordilaagris nii õhu kui ka vee temperatuur 14 kraadi. Kolme hüppega tuule käes keha kangestus. 1968. aastal vettehüpped kui spordiala Eestis suleti.1960. aastal hakati Tallinnas nõuetekohast ujulat ehitama ja nüüd on see olemas, aga ei ole vettehüpete spordiala taasloojat.

Pere loomine ja sport

Ilmselt suures osas spordi tõttu abiellusin suhteliselt hilja – 31-aastaselt. 1975. aastal sündis tütar Eve ja kaks aastat hiljem 1977. aastal poeg Andrus. Minu sporditegemisi ei ole nad seganud, vaid pigem toetanud.

Jõudumööda jälgin ka Elva spordialade käekäiku ja elan kaasa sportlaste saavutustele. Oleks väga ilus, kui valmiks kavandatav uus ujula.

Soovitusi sportimisel nii algajatele, kui ka vanematele:

Analoogsel juhul ütles A. H. Tammsaare, et need on kõik tema teostes olemas. Lugege ja jälgige sportlaste elusid ja elulugusid.