Veiko Kütt FC Elva au kaitsmas ühel paljudest esiliiga mängudest 2023. aastal. Foto: Carolin Hunt

Veiko Kütt

  • Eesti noortemeister odaviskes 2000. aastal.
  • Tartu rajooni paljukordne noortemeister krossi- ja pikamaajooksudes.
  • Eesti kergejõustiku meistrivõistlustelt mitmed medalid jooksudistantsidel aastatel 2001-2006.
  • Euroopa juunioride karikavõistlustel kergejõustikus esikoht 2000 m takistusjooksus ja kokkuvõttes võistkondlik võit Tartu Kalevi koosseisus 2005 aastal.
  • Eesti noortekoondise liige orienteerumises aastatel 2000-2005.
  • Orienteerumises Euroopa Noorte Meistrivõistlustel kuues koht Poolas 2002. aastal.
  • Orienteerumise Eesti meistrivõistlustelt medalivõidud tavarajal, lühirajal, öises orienteerumises aastatel 2000 – 2005.
  • Eesti – Läti – Leedu noorte orienteerumis meistrivõistlusel esikoht tavarajal 2002. aastal.
  • FC Elva meeskonna kaitsemängija 2007. aastast.

Kui tahtejõud on tugev, on kõik võimalik

Sündisin Elvas 26. mail 1986. aastal. Sünnikodu on Käo tee 22, aga juba enne aastaseks saamist kolis pere vastvalminud Nooruse 13 kortermajja. Seega kõik mälestused lapsepõlvest on seotud Nooruse tänavaga. 

Tahtsin olla teistest parem

Nooruse 13 suures majas oli palju erivanuses lapsi ja väga väikesest peale sai igasuguseid mänge mängitud (ka sportmänge – korvpall, jalgpall jne). Päris väiksena (4-5 aastaselt) sai väravas seistud, kui suuremad jalgpalli mängisid (väravavaht ei tahtnud ju keegi olla, seega olid nooremad poisid ja vahest ka tüdrukud, väravas).Mida suuremaks sain, seda sportlikumaks muutusid ka mängud ning suuremate laste eeskujul sai enne esimesse klassi minekut päris trenni mindud. Konkureerimine teiste lastega sundis mind alati tagant, sest tahtsin olla teistest parem. See iseloomuomadus (ei pruugi alati väljenduda positiivse omadusena) on saatnud mind terve elu.

Elva koolis saab tõsiselt sporti teha

Koolisaastad möödusid kõik Elvas (1993-2005). Sport oli selleks ajaks lahutamatu osa minu elust ja seega osalesin kõikvõimalikel võistlustel ja neid oli palju, sest Elva koolis on alati sport olnud väga au sees. Alates rahvastepallist kuni võrkpalli ja suusatamiseni. Võistlesime nii koolisisestel, kui maakondlikel ja üle-eestilistel jõukatsumistel. Võidetud medaleid on ikka väga palju ja mõni Elva kooli rekord vist ka veel minu nimel. Enamus põhjusega ja ka põhjuseta puudumisi oli seotud mingi võistluse, trenni või laagriga. Üldiselt olid õpitulemused korras ja praegu võin kindlalt väita, et Elva kool oli ja on üks parimaid koole, kus õppimise kõrvalt ka päris tõsiselt sporti saab teha.

Hüppemäelt edasi võrkpalli ja kergejõustikutrenni

Esimesed kokkupuuted spordiga olid Nooruse tänaval, kus vanemad poisid juba trennides käisid ja siis õhtuti oma oskusi ja lugusid kõigile näitasid ning rääkisid. Peamised alad olid jalgpall, korvpall, tennis, laskesuusatamine ja suusahüpped.

Minu esimese trenni valikul sai otsustavaks üks Elva kuulsamaid spordimehi Tõnu Haljand. Ta elas samuti Nooruse 13 majas ja oli oma spordilugude ning heasüdamlikkusega meile suureks eeskujuks. Tõnu kutsus mind Kankkoneniks (Soome kunagise hüppaja Veikko Kankkoneni järgi) ning loogilise jätkuna oli minu esimeseks trenniks suusahüpped ja teiseks koduks Kalda tänaval asuv suusahüppemägi.

Suusahüpetes sai käidud kaks aastat, aga väikesele poisile oli suur torn liiga hirmuäratav (siis väikest mäge kõrval polnud) ning nõlva peale pandud hüpekast hüppamine tüütas ära. Kuna piisavalt julgust polnud ja koolis tegelesid klassivennad juba võrkpalliga, siis teises klassis läksin võrkpalli trenni. Treeneriks järjekordsed Elva spordi suurkujud Enn ja Kaja Kangur. Võrkpallis sai võisteldud (ka välisriikides) ja treenitud kaheksanda klassini (sama pundiga mängisime võistlustel kuni gümnaasiumi lõpuni), aga sealt edasi tuli juhuslikult mängu kergejõustik.

Kergejõustikusse sattusin seetõttu, et olin hea jooksja omavanuste hulgas. Võitsin maakonnas mitmeid aastaid järjest krossijooksu ja ka staadionijooksu pikemaid distantse ja medaleid hakkas tulema ka vabariiklikelt võistlustelt.

Jooksmine ja vastupidavus on läbi elu olnud mu tugevus ja kuidagi hästi kehale ning lihaskonnale sobinud. Jooksu taustaks on see, et isa tutvustas mulle kaheteist-aastaselt orienteerumist. Kuigi ma eraldi jooksutrenni ei teinud, siis orienteerumine väga meeldis ja võistluste maht oli nii suur, et pikematel distantsidel mulle väga vastast polnud.

Ootamatult Eesti noortemeistriks

Järjekordsel maakonna võistlusel tuli minu juurde Evald Jegorov, kes koos Margit Thomsoniga (Aidla) Elvas kergejõustiku asja ajasid ning soovis, et ma Eesti noorte meistrivõistlustel 2000 m jookseksin. Teiseks alaks pandi mind eestikatel kirja odaviskes. Tänu võrkpallile oli mul hea käe kiirus ja palliviske tulemused üle keskmise ning enne võistlusi sai paar trenni ka tehtud. 2000. aastal Viljandi staadionil toimunud võistlustel oli esimesena kavas odavise ja ega ma väga täpselt ei teadnud, mis ristsammud ja kuidas see viskeliigutus täpselt käib. Vastasteks olid ikka pikalt kergejõustikus käinud ja odaviskega sina peal olevad poisid. Kõigile üllatuseks tulin ma Eesti noortemeistriks. Minu teada oli see Elvale esimeseks noorte kergejõustiku meistrivõistluste medaliks üle väga pika aja (õnneks hiljem on neid tulnud juba palju rohkem). 2000 m jooksu starti ma ei jõudnudki, sest oli vaja anda intervjuusid ja ise ka ei osanud kuidagi olla. Sealt alates, siis kindel kergejõustiku valik, mida saatis ka armastus orienteerumise vastu. Meistrivõistluste medaleid kogunes mõlemalt alalt ja rahvusvahelisi võistlusi samuti. Orienteerumises olin kindel koondise liige ning samal ajal käisin Tartus kergejõustiku trennis. Põhirõhk siiski jooksmisel.

Koos isaga orienteeruma

Perekond on mind alati kõiges toetanud. Ema on küll pigem muusika inimene, aga isaga olen ikka sadu tuhandeid kilomeetreid autoga sõitnud, et orienteerumise ja jooksuvõistlustel osaleda. Tema oli kunagi üpris hea jooksja ja tutvustas mulle ka orienteerumist. Kuna head tulemused tulid ruttu, siis kindlasti oli see ka lisamotivatsiooniks, et mind sõidutada. Täiskasvanuks saades, hakkasin juba ise võistlustel käima, aga väiksem vend oli ka vahepeal orienteerumise selgeks saanud, nii et isal jätkus seda sõidutamist ka edaspidi.

Jalgpall ja laste sünd

Oma pere loomine jäi pigem sellesse aega, kui ma tegelesin peamiselt jalgpalliga, aga treeningute ja võistlusmängude maht on ka jalgpallis suur, seega pere arvelt kahjuks see aeg tuleb. Elukaaslane ja lapsed on selles osas väga mõistvad olnud, et sporti minust välja ei saa ja arvestavad nii palju kui võimalik minu sporditegemistega. Esimene laps sündis nii, et Elva staadionil oli meistrivõistluste mäng, kus ma mängisin ja poolajal sain teada, et vist on tulemas. Olin valmis ennast välja vahetama, aga laps lasi mul mängu lõpuni mängida ning siis otseteed sünnitusmajja. Teise lapsega jällegi sarnane lugu. Mängisime meistriliigasse pääsemiseks üleminekumänge FC Kuressaarega ja päev varem pidin võistkonnaga koos Saaremaale sõitma. Bussi ma ei jõudnud, sest samal ajal olin sünnitusmajas. Kuna kõik läks hästi, siis elukaaslane andis loa ning varahommikul sõitsin autoga meeskonnale järele ning mäng sai mängitud.

Enda eest tuleb seista

Mul on väga vedanud ümbritseva keskkonna suhtes. Nii Nooruse tänav, Elva kool, treenerid, treeningkaaslased, pere jne on õigel hetkel soosinud minu arengut ja tegemisi. Elva inimeste suhtumine sporti ja sporditegemisse on viimasepeal ning paremat ei oskagi tahta. Olen väga tänulik, et sündisin Elvasse ja minu kõrval nii palju sporti ja sportlikke inimesi on olnud ja on ka edaspidi.

Kiituse võtan alati vastu, aga eraldi seda ei oota ja kriitika kuulan ka ära, aga ei pruugi alati nõustuda. Võistluspingetega olen alati hästi hakkama saanud. Pigem olen hästi emotsionaalne ning kui arvan, et keegi tegi liiga, siis seda kohe ka vastavalt väljendan. Kui võrkpallis kohtunik näitas väljas palli, aga mina nägin, et sees, siis sai krõbedamaid sõnu üle väljaku hõigatud. Kui jooksuvõistlustel keegi trügima kippus, siis sai ikka vastu lükatud ning jalgpallis on nii mõnigi punane kaart teenitud. Võistlustel olen ikka väga keskendunud ja asjas sees ning nii öelda põlen sisemiselt. Peale sooritust rahunen aga kiiresti ja enamasti surun ka vastasel kätt, kellega just sai madistatud. Pärast kaklust rusikatega ei vehita, aga enda eest tuleb seista. See võiks minu iseloomu moodi olla küll.

Paremaid tulemusi

Kõige tähelepanuväärsemad tulemused sportimisel minu jaoks on olnud:

Orienteerumises Euroopa Noorte Meistrivõistluste kuues koht Poolas, mille eest sain Tartu maakonnalt päris mitmeid tuhandeid kroone preemiat. Euroopa meistrivõistlustel osalesin Eesti orienteerujate koondisega ka juunioride vanuseklassis. 

Kergejõustikus Euroopa juunioride karikavõistlustel 2000 m takistusjooksu võit ja Tartu Kaleviga ka üldkokkuvõtte võit (Winterthur, Šveits).

Jalgpallis kahel korral meistriliiga üleminekumängudele pääsemine. Need kõik on omal ajal olnud tähtsaks verstapostiks.

Emotsionaalselt on suurim tulemus ikkagi noorte kergejõustiku meistrikuld odaviskes, sest seda ei oodanud keegi ja selle ajani olin ma pigem maakonnas tegija, aga järsku nägin, et saan ka suurematel võistlustel hakkama.

Trennid ja võistlused on elu osa

Tänaseks hetkeks olen ma jätkuvalt väga tugev harrastaja. Orienteerumine ja kergejõustik, kus ma lootsin ikka midagi suuremat saavutada, sai täiskasvanute klassi jõudes ehk kahekümneselt tahaplaanile jäetud. Nägin, et päris seda õiget talenti pole ja jalgpall kui meeskonnamäng köitis palju rohkem, kui üksinda jooksukilomeetrite kogumine. Kuigi igapäevane treening jätkus ka jalgpalliga ning algselt hobikorras palliveeretamisest kujunes väga professionaalne treenimine.

Praegu proovin olla võimalikult hea pereisa ja spordipisik on ka lastele edasi antud. Jätkuvalt mängin jalgpalli ja võtan osa ka Elvas toimuvatest jooksu- ja kergejõustikuvõistlustest. Igapäevased trennid ja sagedased võistlused kannavad mu elukorralduses jätkuvalt tähtsat rolli.

Spordis midagi kripeldama pole jäänud, sest olen kogu protsessi nautinud ja alati endast parima välja pigistanud. Tulemused on olnud head ja kõik on kulgenud loomulikku rada. Õnneks pole olnud ka suuri traumasid, mis sportimisest pikalt kõrvale oleks jätnud.

Eesmärgid motiveerivad

Sport peab alati olema meeldiv. Tahtevastaselt või kellegi survel punnida pole mõtet.

Omalt poolt soovitan, olenemata vanusest ja tasemest, et treeningutel peaks olema mingi eesmärk. Mingi kindel võistlus (nt Tartu Maraton või Elva Meejooks), kaalunumber (nt 10 kg kergemaks või 10 kg lihaste arvelt raskemaks) või kihlvedu (nt kes jõuab väiksema ajaga kümne lõuatõmbeni). Eesmärgid motiveerivad inimest rohkem ja sihikindlamalt tegutsema. Tänasel hetkel on väga lihtne leida mõni targem nõustaja, kes natuke suunab, et eesmärgid kiiremini täituksid.

Elva spordieluga hoian end väga kursis ning Elva on jätkuvalt suurepärane koht, kus erinevaid spordialasid, ka tipptasemel, on võimalik harrastada. Aegade jooksul on mõned spordialad tahaplaanile vajunud ja uued esile tõusnud, kuid üldine alade rohkus ja harrastajate arv on väga hea. Kerkinud on mitmeid uusi sportimiseks vajalikke hooneid ja rajatisi. Kui saaks staadioniringi korda ja ujulahoone ehitatud, siis rohkemat nagu hetkel ei oskakski väikesest linnast tahta.