Ville Oengo

Sport on armastuse teekond. Mõtisklusi käimismaratonil

Ville Oengo

Sportlik vorm on osa armastusest,” ütles Tartu suusataja Hain Kinks 1974 aastal Käärikul.

Esimesel võistlushooajal aastal 1972 kujunes mul harjumuseks enne võistlust kuulata Beethoveni viiulikontserti c-duur, milles soleeris Fritz Kreisler. Ühed ilusamad jooksu- ja käimise võistlused peeti vanasti Lätimaal ja mitmel kuldsel hilissügisel, oktoobris, sõitsime sõpradega sinna.

Apkart ]uglas ezeram, 1972. (läti k. – ümber Jugla järve).

Kuldsed lehed sügisrajal
hällilaul keskpäeva ajal;
õhinal ma tõttan unenäkku
võistlustel kõik saame jälle kokku
Elutules lõõmab kutse
proovime siin raudseid närve!
Teekond ringleb ümber järve,
mets ja maa täis kauneid värve.
Kanged mehed trassil kargel
spordi ideaali kaitsmas.
Võitu-kaotust taas kord maitsmas
spordimehe au on kõrgel,
Siis kui higi silma nõrgeb
maa ja taevas kokku vaovad
Kilomeetrid üha kaovad
Veretuksed, sammukaja…
Karje kõmab teadvusesse
õhku, õhku oleks vaja
Tõmba õhku, tõmba sammu!
Jalad väsinud on ammu-
Lõpuspurt on pidumaja!

On esimene kilomeeter. Ees on kakskümmend kilomeetrit, mitte vähem. See on minu jaoks kindel. Mina juba võistlust katkestada ei kavatse. Katkestamine on rumal ja halb otsus, mis muutub hiljem harjumuseks. Sestap tuleb iga distants alati korralikult läbi ja lõpuni käia. Sa teadsid alati juba stardis kogu oma olemusega lausa reflektoorsel mis su duulcsanemiin maiscs hädaorus on. Vastu pidada! Sest muidu sa jumala armastuse osaliseks ju ei saa. Jumal hoiab tugevaid, kartlikud hukkuvad.

Hendrik Visnapuu luuletuse “Vana kell” lõpusalm:

“Ja kui kord jõuab kätte minu öö
ja lõppeb minu teekäik pikk ja visa –
ma lähen ära õndsalt nagu isa.
Kell, vana sõber, siis mul viimselt löö!”

Inimene peab omaenda pika ja visa teekäigu ikkagi ausalt lõpuni käima. Kuni Pikk päevatee öösse kaob, nagu ameerika dramaturg Eugene Gladstone O`Neill kirjutas. Elu olemusliku põhjatuse traagilised kollisioonid. Inimene on korraga nii antiikne ja realistlik kui ka ekspressiivne ja modernne, nii sümboolne kui ka ego keskne. Oma unelmates ja argipäevas, õnnelootuses ja pessimismis. Oma vaimus. Aga miks? Ma ei soovi täna ja kehas. On igaveses lahendamatus vastuolus. Neilli disharmooniaga tuleb nõustuda, sest mõlemad, nii keha kui ka vaim, tahavad ju õnnelikult elada!

Esimesel kilomeetril ma mõtlen tõesti Neilli loomingule, võid mind uskuda lahke lugeja. Loomulikult sai ka võistlusdressist ja käimiskingadest mõeldud. Puhas filosoof ma nüüd ka ei ole.

Esimese kilomeetri suur erutus, jõuküllus, tunnete helge mitmekesisus, heitlusse tormav meestesumm. Lahing ja võitlus on täies hoos. Aga mille vastu ma siin õigupoolest võitlen? Lahingut pean? Elu ja surma peale?

Vaenlasi justkui ei ole. Relva ka ei ole. Ja ometi näikse siin täna õige vägev võitlus käivat.

Hingeline lend esimesel kilomeetril.

Käimistrassil sammhaaval kulgedes tõusen hingeliselt tasapisi kõrgemale, lahendan vaimus igavikulisi küsimusi. Silmades virvendab midagi helepunast, segamini veikleva valgusega. Kas see on verepuna? Või on tulekuma? Või pulbitseb sedamoodi tihedalt kokkusurutud aeg? Võimalik, et selle punetava virvenduse kaudu saan ma teise dimensiooni minna, uuele sageduse tasandile, nagu geniaalne serblane Nikola Tesla omaenda kogemuse põhjal ütles.

Sedasi saan ma ehk jumala valdustesse astuda? Päriskoju. Küllap just nii see ongi. Ma tahaksin igatahes uskuda. Nii oleks õige ja hea – jumala valda! Kahekümne kilomeetri peal. Ei olekski kauge.

Arm sinuni on kakskümmend kilomeetrit minna? … Pole just kauge. Nii kauge, nagu universumi tsentrum, kus jumala kodu olema peaks.

Sportlik vorm on osa armastusest – ütles Tartu suusataja Hain Kinks 1974 Käärikul. Hain tundis sporti ja naiste armastust ühevõrra põhjalikult. Viimast vist isegi paremini.

Armastus, armastus, armastus. Keda armastan, lahke lugeja, seda ma siin ei ütle, ma ei taha, hoian saladuses. See on ju armastus, mis tuksleb mu veres 180-lise pulsisagedusega. Ma tahan ju, et mu armastus alati puhtaks jääks. Raskel 20 kilomeetri käimise distantsil puhastan ja kinnitan ma oma armastust. Tugevdan teda. Kindlustan veelgi. Noorendan. Värskendan. Hoian jumala valda ukse avali. Sissekäigu vaba puhta tunnetuse teele. Jätan armastusele võimaluse. Nii, nagu jumal mulle valikuvõimaluse jätnud on.

See ongi filosoofide igatsetud “kuldrannake.” See ongi su “vaikne paik … ei võõrad sinna ligi saa …” Oma puhastatud ja kindlustatud ideaalsesse pühapaika saan ma alati jälle tõmbuda. Näiteks siis, kui võistlus ammu läbi ja hinges mässavad lained rahunenud on. Seal vaikses paigas võtan ma põhilised seisukohad ja kujundan oma maailmavaate. Annan hinnangu elu ning surma konfliktis ja elu-surma ühtsuses toimuvatele seikadele. Inimeste tegudele. Muidugi hinde ka iseendale. Ja minuga oleks vaikses paigas justkui jumala igavese idee valgus.

Kui ma võistlustel oma vaimsesse ideaali sisenen, siis peaks ju minu vaenlane selsamal trassil minust kiirem olema, kui ta minu pühapaika mu hinges kahjustada tahaks? Seda nii formaalse loogika järgi.

Mitu kirglikku võitlejat, üksainus rada.

On käsil teine kilomeeter, algab kolmas. Raskelt hingeldades jõuab mulle järele prille kandev pikka kasvu lätlane Ojars, kellel on raevukast pingutusest inetu grimass näol. Kogenud sportlasena ei ole ta pikka distantsi liiga tormiliselt alustanud ja paneb alles nüüd õige hoo sisse. Lätlane sammub mõne viivu minuga kõrvuti, siis aga vajub aegamisi minust mööda, jõuab juba ettepoole. Sujuvalt kaugeneb tema süsimustas särgis kõrge kuju oktoobrikuu selgesse sinisesse õhku. Ta on kiirkäimises täna minust parem. Kuid ta ei ole kindlasti minu vaenlane. Mitte kuidagi, ei mingil juhul. Võib koguni sõbraks osutuda.

See läti rahvusest sportlane ei kahjusta minu ideaali. Ta nähtavasti ei saa astuda sellesse minu tunde vabaduse koridori, mis mind täna jumala juurde viib. Sest ta on teine inimene. Teine maailm. Teine koridor. Temal on täna võib-olla omaenda filosoofiline probleem käsil. Kui jumal on üksainus, siis peaks lätlane omaenda rada selle ühe jumala juurde otsima. Minu rada ületamata. Minu tunnetust tõkestamata.

Filosoof peaks lätlane ka isegi siis olema, kui ta minutaoliselt ei mõtle. Aga ta tajub maailma ja igaviku seadusi, muidu ta ei tuleks ennast sedasi raskel distantsil tapma. Mõnikord ma mõtlen, et kas ikka teised inimesed näevad ja tajuvad ümbritsevat maailma samamoodi nagu mina? Milline on tõde universumis, mis on objektiivne reaalsus, see tuleb inimestel omavahelises väitluses selgeks teha ja kokku leppida.

Mis on kindlalt teadvustatud teadmine? Kas see, et ma ennast tunnetan? Diplomaatia on ühiste sõnade leidmine. Kas objektiivne tõde on kokkuleppele jõudmine? Kujutava kunsti isikupärased avaldused aitavad sellele küsimusele vastata. Ja teaduse saavutused. Kas selles ongi kunstnike elu mõte, et igamees näitab pildil, kuidas tema maailma näeb ja tunnetab?

Minul on minu oma tempo, Läti sportlasel oma. Minul on minu eluvõitlus lätlasel tema oma. Kas saab üldse öelda, kumma eluvõitlus parem, kumma halvem on? Vaatamata erinevale võistlustempole. Mina siin tunnetan maailma nii, lätlane aga tunnetab küllap mõnevõrra teisiti. Kas pole imelik?

Saatan ise on see, kes vist tsuskab mu pähe kurja mõtte – Ainult ehk siis, kui see läti mees minu asemele minu armastatud neiu juurde astuks, rikuks truudust, purustaks kallihinnalise kauni aarde … Ainult siis on minu vabaduse tee armastuse ja jumala juurde kinni pandud ja kaotatud? Lõplikult suletud? Või ei ole?

Surmalind lõhub armastuse ülipeene kuldse puuri? Surmalind tapab armastuse trillerdava ööbiku ..

Sest miks siis muidu on meeste ja naiste armukadedus? Pole see teps mitte vaid egoistlik kasvatamatus. Miks siis muidu on armastus, igatsus, lahkumine ja unustus nii nukrad, valusad ja traagilised? Sest nii ju rikutakse jumala antud elu ja surma reegleid. Sest truu armastus on elu ja surma küsimus.

Täna arvatakse ka kergemeelselt, et truu olla ei olegi vist enam üldse moodne. Alp inimlaps õigustab nii nõrkust, reeturlikkust, lodevust, vaimuvaesust. Ei ole enam moodne – kosmos, päike, elu, armastus, truudus, surm ja igavik? On linde ja loomi, kes oma paarilisest lahus olles surevad nukruse kätte! Ühes laulus on kujund, et kui sirutuda siiski tähtedeni, võib end vaid tulega kõrvetada…

Mille jaoks ma üldse sündinud olen? Mis on elu mõte? Kust tuli inimene Maa peale?

Keegi ei oska vastata. Ehk siiski vaid jumal oskab – käimistrassil võisteldes, kõige ausama ja raskema pingutuse puhastaval tulisel hetkel, kusagil distantsi lõpupoole, siis kui tunnen juba, et kihutan oma vaimus nüüd vist küll otsemat teed teisele tasandile ja peadpidi jumala embusesse paraku isegi seal ei näe ma vastust küsimusele, ei taju selget sõnumit, mille jaoks ma sündinud olen ja mis on elu mõte?

Ülima puhtuse ja selguse silmapilgul tunnen vaid üht: eesmärgikindlust ja selle poole püüdlemist! Kas see ongi inimese elu mõte? – õnne poole püüdlemine? See mõte, mis inimesele kättesaadav ja tajutav on? Inimese elu mõte on vaid see, mille ta ise enesele seab. Ilma jumala abita.

Jumal, muidugi mõista, peaks inimese sügavaimat olemuslikku mõtet täiesti täpselt teadma. Aga jumal ei soovi oma mõttesügavusi avada. Nukra naeratusega jälgib ta inimese otsingute piina. See peab nii olema. Sellel on kindlasti mingi erakordne ülem eesmärk.

Iga hinna eest vastu pidada!

Umbes viis kilomeetrit enne lõppu. Ma jõuan tasapisi järele Peedu Haasmaale. Ma jõuan järele, tõmban talle tasa kõrvale … Teelõik selles kohas on mullast külavahetee, midagi ühe kilomeetri pikkuselt, tee on konarlik ja auklik.

Kuradi kehv ja ebamugav on käia. Konkurendiga sedasi rind-rinnalt kõrvuti rebida. Käib väga närvidele, tekitab pinget. Kes keda? Kuradi kurat! Mitte ei tahaks selles jampslikus olukorras alistuda, proovin õige vastu panna – konkurendile ja raskele tempole. Sülitan maha ja nuuskan näpuga nina … Ah, enam vist küll ei jõua, mis liig see liig! Mõtlen nii, kuid lasen jalgadel veel igaks juhuks nõndaviisi pool-masinlikult endises tempos ikkagi edasi liikuda … Aga just sellise mõtte juures, minu tempo hoidmise eelviimasel sekundil kaob konkurent järsku mu kõrvalt ära … müür variseb kokku … Ta on lihtsalt sammukese võrra maha jäänud … jääb veel … veel … veel … .veel! … Mina oma sammule enam midagi juurde lisada ei suuda, no absoluutselt mitte kui midagi. Hoian vaid hinge sees, tõmban masinlikult edasi. Kuid paljalt minu endise tempo säilimisest juba piisab, et vahe sisse tõmmata, et järgnevatel minutitel ennast vastasest lõplikult lahti rebida. Konkurent põrmustada.

See on elu karm õppetund. Vastu pidada! Isegi siis, kui see võimatuna näib. Vastu pidada!

Kirgastumine

Tasapisi kosun sellest kahevõitlusest konkurendiga ja tunne ei ole enam nii kohutaval vastik, ei ole raske ja kustumiseelselt ebamugav. Tõmban enam-vähem ühtlaselt edasi. Kolm-neli kilomeetrit enne finišit siseneme Riia äärelinna. On ikka uhke ja aus tunne pealtvaatajate eest mööda marssida. Meie, spordimehed oleme antud momendil siin linnas päevakangelased, keda rahval vaadata tasub!

Viimased kaks kilomeetrit on maantee aeglane tõus mäkke. Jälle äärelinnast eemale. See salakaval tõus tõmbab enamusel võistlejatest tempot vähemaks. Ma püüan siiski sammude rütmi hoida, suvised head treeningud lubavad seda teha.

Kusagil higist kipitavas silmanurgas näen veritsevat valgust ning kogu mu maailmatunnetus ongi koondunud ainult sellesse kitsasse valgusnurka, muud ei ole midagi .. Sellest veritsevast valgustükist justkui tõmbaksingi ma endale õhku rindu … Õhku, õhku, õhku, õhku, õhku! See on absoluutselt ainuke mõte ja loits finiši eel. Usu, lahke lugeja, muud enam mõelda ei jõua.

Viimased viis-kuuskümmend sammu kuni lõpujooneni pööravad maanteelt ära paremale, vanade madalate majade vahele, justkui laheks sa mingisse taluõue sisse … Sellest tekib kuidagi ebatõenäoline tunne; see pole suure pingutuse lõpetamiseks üldsegi heroiline, vaid natuke veider pilt. Aga ometi saab nüüd siin visade meeste kakskümmend kilomeetrit lõpuks läbi! See on meie võistlustrassi finiš.

Veidi taarudes ning väsinud jalgadel natuke siia-sinna kõikudes ületan lõpujoone. Võitjameeleolus. Pidulik tunne on.

Tasapisi vaibub torm. Tuul langetab tiivad. Lained madalduvad ning veerevad tasa-tasa randa.

Vaim ja keha on teineteisele palju lahemale jõudnud. On tükiks ajaks kui ära leppinud. Eugene Gladstone O`Neilli häirinud igavene vastuolu inimeses endas näib täna minus lahenevat. Jumal tänatud!

Näitekirjanikud peaksid võib-olla kiirkäimist harrastama? Siis võib-olla kirjutaks nad teistsuguseid näidendeid, aga võib-olla ei kirjutaks nad neid hoopistükkis enam üldse? Sest kirgastunud inimestena nad laulaksid küllap hoopis vanu hümne ja oode.

1972. aastal harjusin peale võistlust Beethoveni 1. sümfooniat c-duur kuulama.

Seisan ainiti keskendudes oma metsateel, ma kõhklen. Kas ma käisin suure armastuse teed?