Maarja-Liisa Maasik

Elva laskespordile kasulik ka relva kätte võtmata, kuid hing ihkab tulejoonele

Sündisin päikesepaistelisel ja kargel pühapäevasel päeval, 20.jaanuaril 1991. aastal Elvas, kui kell oli saanud 10.10 hommikul. Olen käinud Elva lastesõimes, mille hoone praegugi veel Murumuna lasteaia kõrval asub. Pärast sõime käisin kuni kooli minekuni Murumuna lasteaias, kus minu kasvatajateks olid Eha Ritso ja Maire Orlovski.

Audentese spordikooli ei saanud

Kooliteed alustasin 1998. aastal tollases Elva Algkoolis 1b klassis ja minu klassijuhatajaks sai Inga Lokko. Kõik oma 12 klassi õppisin ma Elva koolis, kus 4-6. klassini oli klassijuhatajaks Malle Luik, 7.-9. klassini Helle Saue ja 10.-12. olid klassijuhatajateks Merike Allik ja Maiu Juurik.

Kuigi pärast põhikooli oli soov minna õppima Tallinnasse Audentese spordigümnaasiumi ja olin ka ainuke laskurite seast, kes kõik sisseastumiskatsed edukalt läbis ja kelle tollased sporditulemused kõige paremad olid, siis toona sai onupojapoliitika siiski võitu ning tuli viimasel hetkel augustis veel direktori jutule tulla, et saaksin kooliteed siiski Elvas jätkata. Õnneks tuldi mulle vastu ning sain õpingutega Elvas jätkata. Tagantjärele mõeldes on mul hea meel, et see nii läks.

Gümnaasiumiõpingute kõrvalt jätkasin Elvas treeningutega ning asusin ka kooli kõrvalt Elva Spordiliidu jõusaali tööle. Lisaks laulsin neidudekooris, osalesin fotoringis ning kuulusin Õpilasesindusse, et õpilaselu huvitavamaks teha.

Kehalise kasvatuse tund ja treeningud

Eks koolis sai ikka ka spordivõistlustest osa võetud. Kuna klassis oli meil selline hea punt, siis algklassides oli meil kindel võistkond, kes alati krossijooksus klassi esindama pandi. Mis seal salata, üsna tihti me ka selle jooksu võitsime. Algklassides oli mu lemmikuks 60m jooks ja rahvastepall. Mida klass edasi, seda vähem lemmik kehalise kasvatuse tund kahjuks minu jaoks oli. Ilmselt teavad paljud seda talvist perioodi, kus tuli siis kui lund oli, suusatama minna märgades saabastes või läbida kevadel igal aastal Cooperi test. See etteaimatavus kahjuks ei teinud seda tundi väga meelepäraseks.

Kuna põhikoolis ja gümnaasiumis tegelesin laskmisega juba riiklikul tasemel ja võistlused toimusid peaaegu igal nädalavahetustel, siis neljapäeviti-reedeti kehalise kasvatuse tundides ma suurt kaasa ei tahtnud teha, et võistlustel liigseid lihaspingeid või midagi muud segavat poleks. Õnneks tuli kehalise kasvatuse õpetaja alati vastu ning mõistis, kui olulised võistlused olid tulemas. Oma hinde teenisin tihti välja oma treeningplaanide ja päevikute täitmisega ning hulganisti referaate tehes.

Laskmine valis mind

Kui mõtlen spordile oma elus, siis esimesena tuleb siiski meelde lasketiir ja laskmine. 

Ema töötas tollases Elva Laskespordibaasis raamatupidajana ja olin tihtipeale temaga tiirus kaasas kui võistlused olid, aga ka võistluste välisel ajal. Olin väga pisike, kui juba Heli Rassi mälestusvõistlustel kaevikutes uudistasin, kuidas märklehti vahetati või kuidas püstolitiirus paugutati.

Perega suuri sporditraditsioone ei mäleta, et oleks olnud. Mäletan, et Tartu Maratoni finišit sai ikka vaatamas käidud ning mõned korrad ka isaga suusatamas. Kuid peamised mälestused on siiski lasketiirudes olemisest ja laskmisest.

Mulle meeldib mõelda, et mina ei valinud laskmist, vaid laskmine valis mind. Kuna see, et ma laskespordiga hakkasin tegelema, oli kõik nii naturaalne ja loomulik, siis ei saa öelda, et ma oleksin seda mitme erineva spordiala kõrvalt valinud ja öelnud, et see on see õige.

Loomulikult tuli mingis nooremas vanuses soov minna tantsutrenni nagu kõik teised klassiõed, aga õnneks jäin siiski laskmisega edasi tegelema ning lõpuks saavutasin ka tulemusi, mis muidu oleks jäänud saavutamata.

Laskespordis koos ema, venna ja sõbrannaga

Pidevalt laskude ja püssirohu lõhna sees olles väikesest peale, ilmselt oli see etteaimatav, et ma ka ise trenni jõuan ja püssi kätte haaran. Ka mu vanem vend Margus Uin tegeles laskmisega, Elva Laskespordiklubi treener Karl Kontor on mu sugulane ja koos tema tütre Lennega oleme lasteaiast saadik ka lähedased sõbrannad olnud ja hiljem ka koos trennis käinud ning teineteisele peamised konkurendid olnud.

Ilmselt tänu ema Anule, kes Laskespordibaasis töötas, ma üldse laskespordimaailma osaks olen saanud. Seega on tema osa minu sportlaskarjääris juba seetõttu väga suur, aga kindlasti suurendab tema osa see, et ta on alati kõige suurem kaasaelaja mul olnud. Ka kõige suurem konstruktiivne kriitik, kui seda on vaja olnud. Ema panus on ka täna klubi tegevustes lausa hindamatu, sest just tema aitab klubil finantsasjad korras hoida ning hoolitseb selle eest, et kõik projektid ja aruanded oleksid õigeaegselt esitatud.

Osaliselt on mõju olnud ka mu vennal, kes ise laskmisega on tegelenud ja tegeleb ka nüüd aeg-ajalt. Mõnda aega käisid venna mõlemad lapsed samuti laskmistrennis ning nähes neid laskmas, tundus, et tuuma tabamine võib meil lausa veres olla.

Aega tuleb leida, tegevusi sobitada

Kuna ma gümnaasiumiõpingute kõrvalt juba pidin lisaks koolile ka töö tegemisega arvestama, kui oma treeninguid planeerisin, siis on õppimise ja spordi sidumine kindlasti raske. Mu argipäevad algasid kell 7 äratusega ja koju jõudsin alles kella 21 ajal või hiljemgi. Lisaks peaaegu igal nädalavahetusel mõned võistlused Eestis või välisriikides. Ei saa salata, et see oli väga kurnav.

Aga olen seda meelt, et kui tahta, siis saab kõike ette planeerida ja teha aega omale meelepäraste tegevuste jaoks. See, et aega ei ole, ei ole õige. Meil kõigil on ööpäevas 24 tundi, kuid kui tahta, siis leiame enda jaoks oluliste asjade jaoks alati selle üks või kaks tundi. Et leida omale see parim viis, kuidas sobitada mõni treening oma igapäeva, tuleks seda arutada ka oma treeneri ja teiste asjaosalistega, et treeninguid sobitada kõige muuga. Kes saaks pigem hommikuti/päevasel ajal treenida, kellele sobiks paremini õhtul peale tööpäeva. Sealt tulenevalt, kas treeneri kohalolu on alati vajalik või saab teha üksikuid kontrollkohtumisi, aga muidu iseseisvalt treenida.

Kaasaelajad, kiitus ja kriitika

Kogukonna tugi on ükskõik millist spordiala harrastades oluline. See tunne, et keegi märkab su saavutusi ja elab sulle kaasa – rõõmustab ja kurvastab koos sinuga, on oluline. Samas see võib panna peale ka teistsuguse pinge, mis ei lase paljudel sportlastel saavutada neid tulemusi, milleks nad tegelikult võimelised oleksid. Hirm ebaõnnestuda on kahjuks niivõrd suur, et takistab sooritusi.

Laskesport pole kuidagimoodi uus spordiala. Küll aga, mida aeg edasi, seda ainulaadsemaks ta justkui muutub. Kõiki üllatab, kui sa ütled, et tegeled laskespordiga. „Sina, naine ja tegeled laskmisega. Miks?“ Ollakse üllatunud, et selline spordiala üldse olemas on, aga samas ka huvitatud, et kuidas sellise spordialani jõuti ning mida see täpselt endast kujutab. Isegi siinsamas Elvas, kus laskesporti on harrastatud aastakümneid, leidub inimesi, kes kuuleb laskmisest kui spordialast esimest korda.

Seega on arusaadav, kui mõnele spordialale, mida näidatakse pidevalt telekast või reklaamitakse meedias laiemalt, elatakse rohkem kodudes kaasa kui laskespordile. Meile elavad kaasa meie lähedased ja sõbrad, kuid eks igale edukale sportlasele ole oluline avalik tunnustus ja tunnustatud saamine.

Eks kiitus ja kriitika on alati spordiga käsikäes käinud. Tihtipeale, kes ise vastava spordialaga pole tegelenud, on kriitilisemad sportlaste ebaõnnestumiste osas kui need, kes võib-olla oskavad arvestada tingimusi ja selle hetke olukorda ning mõista, miks ebaõnnestumine aset võis leida. Tihtipeale ka alahinnatakse mõne spordiala raskust ja keerukust, et saavutada suurepäraseid tulemusi. Näiteks arvatakse, et kui raske see ikka saab olla, et kõhuli lamades märki tabada. Ilmselt märki tabada ongi lihtne, aga tabada seda ideaalselt täpselt keskele 60 või 120 korda erinevatest asenditest järjest? Suvel +30 kraadiga, kui sul on mitu kihti õhemaid ja paksemaid riideid seljas? Või kui väljas on tuul või tihe vihmasadu?

Kõik algab laskuri peast ja närvisüsteemist

Laskespordis pole sul vaja kiireid jalgu, sest sa püsid ühe koha peal paigal. Pole vaja ka suurt rammu, sest relvad ja varustus võib küll kaaluda mitu kilo, aga see ei ole midagi, milleks spetsiaalselt treenima peaks. Pigem on laskespordis just vaja treenida püsivust, stabiilsust ja keskendumisvõimet. Ja see kõik hakkabki pihta laskuri peast ja närvisüsteemist. Mida enesekindlam oled sa oma treenitud oskustes, seda tugevam oled sa ka vaimselt selles, et juhul kui nüüd tekib eksimus, siis suudad sa seda ratsionaalselt analüüsida ja mõista, miks see viga tekkis ning kuidas seda järgmisel korral enam ei tekiks või selle tekkimise tõenäosus oleks madal või etteaimatav. Pidev analüüs enda tegevuste üle enne nende tegemist ja pärast on üks osa, mida treeningutel laskurid õpivad.

On võimalus veel neid tiitleid minna püüdma

Kõige kaalukamaks tulemuseks sportlaskarjääris pean ilmselt seda kui Eesti noorte meistrivõistlustel 2005. aastal võitsime koos Lenne Kontori ja Marietta Pruuliga õhupüssi harjutuses kuldmedalid, seega fakt, et saan ennast Eesti meistriks nimetada, mis sest et võistkondlikuks meistriks, siis on see minu jaoks piisavalt oluline.

Kahju on, et ei saavutanud individuaalset meistritiitlit ning kogusin aastate jooksul hulgaliselt hõbe- ja pronksmedaleid, kuid mul on võimalus veel neid tiitleid minna püüdma. Laskespordiga tegelemisel pole õnneks vanuselist ülempiiri. Seni kuni endal huvi ja tahtmist on, saab laskespordiga tegeleda väga kõrgel tasemel. 

Aktiivse (tipp)spordi tegemise lõpetamine oli kuidagi loomulik asjade kulg ning teadlikku lõpetamise otsust ei olnudki. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksin Tallinnasse, et asuda õppima Sisekaitseakadeemias. Kuna õppekompleksis oli lasketiir olemas, siis olin huvitatud ka treeningute jätkamisest, kuid seal ei saanud neid kokkuleppeid kuidagi sõlmitud ning igapäevased treeningud jäid toona pooleli. Kuigi nädalavahetustel siiski jätkasin võistlustel osalemist, siis oli aru saada, et pikalt nii jätkata ei saa, et nö vana rasva pealt võistlustel käin. Oleks vaja olnud siiski igapäevaseid treeninguid, et olla jätkuvalt tipptasemel konkurentsis. Seejärel jäi ka võistlusi vähemaks ja nii see paus ka tekkinud on.

Taas klubi tegemiste juures tagasi ning laskespordis sees

Praegu tegutsen Elva Laskespordiklubi köögipoolel ning tunnen, et soov tulejoonele tagasi asuda on järjest suurem. Seega võin tipptasemel laskmise juurde ühel hetkel isegi tagasi jõuda, sest nagu ütlesin, laskespordis pole vanuselist ülempiiri ning seni kuni silm terav, saab tipptasemel seda jätkuvalt teha.

Täna elan pigem praegustele noortele Elva laskuritele kirglikult kaasa ja kadestan kui andekad nad kõik on. Nad on jõudnud tasemele, kuhu mina omal ajal ilmselt veel ei küündinudki. Aitan Elva Laskespordiklubil järjest edasi areneda ning laskespordi tutvustada ka teistele, olen võistlustel kohtunikuks ja kasutan oma teist kirge, fotograafiat, et teha laskuritest ilusaid ja kvaliteetseid fotosid.

Omaksin ma supervõimet, et aega tagasi keerata, siis ilmselt oleksin siiski üritanud leida võimalust, et gümnaasiumiõpingute järgselt igapäevaste treeningutega edasi tegeleda. Aga paraku sellist supervõimet mul pole. Tegelikkuses ju on kõik hästi. Olen taas klubi tegemiste juures tagasi ning laskespordis sees. Mitte küll võib-olla sportlasena, aga siiski toetajana, abistajana ning kaasaelajana ning panustan spordiala arengusse teisiti.

Laskespordis vanus ei loe

Spordis alustajatele on minu esimeseks soovituseks – lihtsalt alustage. Küll siis järjest saab korrigeerida treeningute tihedust, raskusastet. Võimaluse korral küsige julgelt nõu teistelt, kes selle spordialaga tegelevad, et olla alustamises enesekindlam.

Kui huvi on konkreetselt laskespordi vastu, siis võtke Elva Laskespordiklubiga ühendust ja tulge lihtsalt kohale ning proovige. Elvas korraldame aastaid ka Laskespordinädalat, mis justkui on lasketiirude lahtiste uste päevad, et kõik huvilised saaksid proovida laskmist ning oma täpsus proovile panna. Meile on seejärel ikka mõned huvilised ka treeningutele edasi jäänud käima. Ja nagu korduvalt öelnud, siis laskespordis vanus ei mängi rolli – ole sa 12, 22 või 52.

Paljude alade konkurentsis on eelistatumad meeskonnaalad

Olen ennast alati Elva spordieluga üsna kursis hoidnud. Eks suuresti seetõttu, et olen üks osa sellest alati olnud. Ka ema töötas Elva Spordiliidus ning nende igapäevaelu kõrvalt nähes olin Elva Spordielu köögipoolega rohkem kursis kui võib-olla mõned teised.

Võimalused Elvas sporti harrastada on head. Mida aeg edasi, seda paremaks need tegelikult ka lähevad. Võib-olla on miinus selles, et meil on Elvas spordialasid, mida harrastatakse, väga palju, nad kõik konkureerivad omavahel toetuste ja investeeringute summade nimel ning seetõttu võib mõningate spordialade areng olla aeglasem kui teiste oma. Kuna meil on spordialade valik nii mitmekesine, siis paratamatult jäävad individuaalsed spordialad alla meeskonnaaladele ning millega saavad lapsed väga noorena juba alustada. Näiteks tulirelvast laskmisega saavad noored alustada alles 12 aasta vanuselt, sest nii on seaduses ette nähtud. Õhkrelvadest ka varem, aga mitte väga noorena, sest mingit füüsilist jõudu relva hoidmiseks on siiski veel vaja. Samuti oskust mõista relva ohtlikkust ja analüüsida oma tegevusi tulejoonel. Relvad, millega laskesporti harrastatakse, ei ole kindlasti mänguasjad, millega lapsed mängida saaksid.