Ken Järveoja

Esialgu ei ole kiivrit veel varna visanud

Sündinud olen 9. detsembril 1982 . aastal Tartus, lapsepõlve elanud Elvas. Alg- ja keskharidus ( gümnaasium) omandatud Elvas ning Kõrgharidus Tartu Audentes. Ülikoolis Bakalaureuse kraad Ärikorralduses, spetsialiseerumine turundusjuhiks.

Sport algas peretraditsioonidest

Kuna meie suguvõsas väike spordipisik oli sees, siis juba lapseeast saadik olen spordiga kokku puutunud. Suurematel suguvõsa kokkutulekutel olid alati tähtsal kohal sportlikud tegevused. Väiksena maal vanavanemate juures sai põllul heinarõukude vahel palju onudega jalgpalli mängitud, korvpalli läbi ämbri või ratta visatud, ümber lauda või maja aja peale joostud, hüpatud erinevates variatsioonides kaugust või kõrgust, talviti suusatatud või siis tiikidel pimeduse tundideni uisutatud ja hokit mängitud. Sport oli igal võimalusel, sest muidu oli ju igav. Lisaks oli vanaisal, isal ja onudel motospordi huvi ning seega sai palju käidud ringraja võistlusi vaatamas – Riias, Pärnus, Vanavõidul ning palju motokrossi võistlustel kaasa elamas.

Üks Järveojade sporditraditsioonidest, mis on kestnud üle 20 aasta, on võrkpalli mängimine 1. jaanuaril. Selle traditsiooni algatas onu Jaanus ning seega on sellega veel seotud tema naise Helje õe ja venna pered.

Sport on meie peres alati au sees olnud. Vanematest on ainult Isa noorena spordiga tegelenud, ta oli laskesuusataja. Aga vaatamata sellele, et vanemad ise pole võib-olla nii palju spordiga seotud olnud, siis toetanud on nad alati nii nõu kui jõuga. Ning võimalusel käinud tihti kaasa elamas.

Võrkpall oli parim valik

Kõige pikemalt olen seni kokku puutunud võrkpalliga. Enne võrkpalliga alustasmist proovisin ka maadlust ja laskmist. Mulle on väiksest peale pallimängud meeldinud. Oleksin tahtnud võib-olla rohkem korvpalli või siis jalgpalli trenni minna, aga tol ajal sellist võimalust ei olnud. Kolmandas klassis alustasin siis võrkpalli treeningutega ning tegelesin selle alaga enam-vähem kuni Ülikooli lõpuni ehk umbes 13 aastat. Samal ajal käisin ka harrastajatega korvpalli mängimas ja see pisik on ka kuni tänaseni sees. Võrkpallis profitasemele ei küündinud, aga Tartumaa tasemel olime Elva võistkonnaga väga head. Treener Enn Kangur vedas meid aastaid Soome Power Cup turniiridele ning B vanuse poiste grupis saavutasime 9. koha ja selles grupis oli üle 100 võistkonna.

Spordipoisina oli kooliajal kehalise kasvatuse tulemused ka väga eeskujulikud ning seetõttu kutsuti ka erinevatele võistlustele. Saavutasin Tartumaal poodiumi kohtasid kergejõustikus, maastikujooksudes, võrkpallis, korvpallis, jalgpallis.

Lisaks olen osalenud erinevatel Tartu Maratoni võistlustel mitmeid kordi.

Kiitus ja kriitika, närvisüsteemi tugevus

Närv on üks osa sportimisel. Aga kogemused ja aeg vähendavad seda, vähemalt minu puhul on enamus aladega nii läinud. Aga täielikult ei tohiks seda (tahta) ära kaotada, sest võib olla siis kaotad ka momentumi (mõju/efekt) võidu janu jaoks ning armastuse ala vastu, mida teed.

Autosporti koos isaga

Autorallini jõudsin tänu oma isale Tarmo Järveojale. Isal lapsepõlveunistuseks oli rallit sõita ning kui tal selleks võimalus tekkis, siis kasutas ta selle kohe ka ära. Algul sõitsime jääradasid ning rahvasprinte. Mingil hetkel hakkas ta rahvarallisid sõitma koos Kuldar Sikuga. Ühele Läti etapile ei olnud Kuldaril võimalik minna ning isa kutsus mind – nii saigi siis esimest korda elus kaardilugemist proovida ja esimese korra kohta mäletan, et kõik sujus hästi. Oli vist aasta 2002.

Sealt edasi hakkas isa ralliautot ehitama Valdur Reinsalu juures ning 2004. aastal tegime sellega Saaremaal esimese stardi. Kahjuks ei saanud masinat kordagi testida ning ralli jäi kohe linnakatsel pooleli. Enne seda olime debüüdi teinud Reinsalult renditud VW Golfiga Tallinna rallil, mis kahjuks sai Pirita katsel läbi tehnilise rikke tõttu.

Eeskujudest otseselt rallispordis mul ainust eeskuju ei ole olnud. Väiksena hakkasid maailma sportlastest silma Michael Jordan, Mike Tyson, Ayrton Senna, Björn Daehlie, Carl Lewis ja teised ning võib olla neid jälgides ja vaadates tekkis ka endal tunne, et tahaks kunagi nende sarnane olla ja selles suhtes olid nad minu jaoks väikest viisi eeskujud.

Kiire sõit ja hea tulemus – see on kirss tordil

Oma paremaks tulemuseks oma rallisõiduajast võin arvata Junior WRC poodiumikohad koos Sander Pärnaga ning Gustav Kruudaga rallisarja võit Eestis 2016. aastal.

Minu rallidebüüt MM sarjas oli 2007. aastal Aigar Pärsi kaardilugejana. Mäletan sellest võistlusest seda, et ülemõtlemist oli palju, aga mingit suurt närvi ei olnud. Sealt edasi sai tehtud palju korrektuure. Aga see, et sain aastal 2007 võimaluse JWRC ja tehase Suzuki tiimis olen väga tänulik Aigarile ja tema perele ning kõigile, kes sellel teekonnal kaasa aitasid. Esimene MM ralli ei õnnestunud meil väga hästi, saime JWRC arvestuses 12. koha.

Sander Pärnaga sõitsime aastatel 2009 – 2012 neljal MM ralli ja 2013. hooajal JWRC klassis kogu hooaja.

2013. aasta oli tegelikult täitsa hea aasta arvestades, et esimest korda sõitsime sarjas kaasa enamuse rallisid. Ning Sander sai kogemusi ja järgneval aastal siis noppis ka sarja võidu koos James Morganiga.

Iga võistlus, kus võit või hea koht tuleb korraliku võitlusega, on nauditav. Eriti mõnus hooaeg oli 2016 kui võistlesime Gustaviga Ken Torni-Riivo Mesila vastu ja iga võistlus oli sekund sekundis.

Olen nautinud kõiki rallisõite, kus 4WD masinaklasssis osalenud oleme. Olgugi, et 2020. aastal Gustav Kruudaga katkestasime Rally Estonia (millest on muidugi väga kahju), siis see kiirus, mida Gustav näitas väga vähese 4WD kogemusega, oli muljetavaldav ning ma nautisin selle võistluse teist poolt väga. 

Samuti pakkus head sõidumõnu ka 2022. aastal Rooma ralli Ken Torniga. Aga seal sai auto rehvipurunemise tõttu vigastada ja poodiumile enam ei sõitnud. Kuigi kogu võistlus oli põnev ning Keni kiirus nauditav.

Kui saab nautida kiiret sõitu, siis on emotsioon hea ning kui lisaks ka tuleb ka hea tulemus, siis on see kirss tordil. 

Sport on osa elust

Praegu tegelen videograafina ning sotsiaalmeedia turundus valdkonnas. Treenin kolm-neli korda nädalas ning olen hakanud harrastama keharaskustega (calisthenics) treeninguid. Ning võimalusel mängin nädalas korra ka korvpalli. Kuna mu kaardilugeja karjäär on olnud ka professionaalsel tasemel, siis ei välista, et mingi hetk võib see uuesti juhtuda, aga praegu on asjade kulg selline. Kiivrit varna ma ei ole veel visanud ja vaatab, kui tulevikus tuleb korralik pakkumine, siis mine tea.

Hetkel oli mul viimane start 2023. aasta veebruaris Aluksne ralli, roolis oli 16-aastane noorteralli Eesti meister 2022. aastal, Joosep Planken.

Kripeldama senisest elust/spordist mul midagi pole jäänud, kui siis naljaga pooleks see, et – kus olid küll Youtube/internet siis kui ma noor olin!? Kui mõistusega täna treenida, siis kogu vajalik info on internetis olemas ja see teeb elu palju lihtsamaks, kui endal huvi on.

Peres on 10-aastane poeg, kellele meeldib ka vaikselt sportida. Hetkel käib jalgpalli ja akrobaatika trennis. Natuke püüan ikka suunata spordiala valikul, nähes kus võiks tal olla potentsiaali ja arvestades tema huvide ja oskustega (meeldib joosta ja hüpata). Suures pildis lasen tal endal otsustada, millisele spordialale ta jääb. Hea oleks kui sport jääb ka osaks tema elus, aga kui see nii ei lähe, ei ole ka midagi halvasti.

Elva on väga hea koht sportimiseks olnud läbi aegade, aga hetkel on võimalused paremad kui kunagi varem ning usun, et need lähevad veel paremaks.

Püüan ikka Elva spordi ja sportlaste käekäiguga kursis olla.