Jüri Kalmus

Jalgrattaspordile pühendatud elu

Sündinud 17. aprillil 1943. aastal Tartus ja lõpetanud 1961. aastal Elva Keskkooli.

Väikese poisi unustamatu hetk

Esimese klassi esimesel talvel kohtusin koolimaja koridoris ühe spordiriietes ja suusavarustusega noore sportliku näost hästi päevitunud mehega. Peas oli tal nokaga „soome“ suusamüts, jalas uued randiga suusasaapad, mida ma polnud varem näinudki, ilusad „kukega“ suusad ja bambusekepid käes. Ta jättis väikese poisi mällu unustamatu mulje terveks eluks ja soovi kord ka endale sellised saapad ja suusad saada. Sain teada, et see oli meie kooliuus võimlemisõpetaja Arno Ots, kelle akrobaatika ja suusatamise treeningutel hiljem hoolega osalesin.

Tiitlivõit jäi saamata

Kui Elvas 1956. aastal spordikool avati, läksid naabripoisid kohe trenni, treeneriks oli Heldur Karro. Mina jõudsin sinna järgmise aasta kevadel, olin siis neliteist. Parimaks tulemuseks jäi mul Eesti noorte esivõistlustel Tallinnas 50km meeskonnasõidus Elva võistkonnaga saadud teine koht. Olime valmis sõitma end Eesti meistriteks, aga hetk enne starti tuli mul korvirihmal pannal otsast ära. Pedaalile sain ainult vajutada, tagant üles tõmmata aga ei saanud. Kuni distantsi pöördeni olime veel liidrid, kuid tagasiteel hakkas mul jalg krampi kiskuma. Mõni kilomeeter enne lõppu läks asi nii hulluks, et pidin teistest maha jääma. Kuna võistkonna aega võeti kolmanda meeskonna liikme finišeerimise järgi, ei olnud see enam suur kaotus. Hea seegi, et teiseks tulime, aga kahju oli küll, et Eesti meistriteks ei tulnud!

Talvel treenisime ja võistlesime uisurajal, mulle istusid paremini lühemad ja kiiremad distantsid: 500m, 1000m ja 1500 m. Eesti noorte esivõistlustel olid tulemused teised ja kolmandad kohad. Elvas 1962. aastal toimunud „Jõudi“ meistrivõistlustel saavutasin 500m distantsil meeste klassis kolmanda koha. Parimad „Jõudi“ uisutajad olid kohal, esikoha võitis Eesti meister kiiruisutamise mitmevõistluses Vello Volmer.

Noorena soovisin jõuda Eesti noorte meistrivõistlustel poodiumile, millega sain ka hakkama nii kiiruisutamises kui ka jalgrattas.

Treenerina täitsin oma eesmärgi

Treeneritööga tegin tutvust 1962. aastal. Olin mõnda aega ka „Jõudi“ kiiruisutamise treeneri Silvi Lauritsa käe all harjutanud ja kui ta 1962. aastal Eesti koondise kiiruisutajaid NSVL Rahvaste Talispartakiaadiks ette valmistas, palus mul ennast „Jõudis“ asendada. Mul tuli sõita mööda Eesti NSV põllumajandustehnikume ringi noortele kiiruisutamise tehnikat demonstreerimas ja treeninguid läbi viimas. Igal pool, kus Lauritsa asendajana käisin, oli huvi väga suur.

Elva spordikooli jalgrattatreener sai minust 1. oktoobril 1965. aastal. Velobaas asus siis ühes pisikeses toas Elva majavalitsuse majas Heidemanni (praegu Kesk) ja Põik tänava nurgal. Olin 1964. aasta sügisel tulnud sõjaväest ja töötasin 1965. aastal Elva EPTs maaparanduses. Tahtsin jätkata enne sõjaväge alustatud õpinguid EPAs. Spordikooli raamatupidaja Liinev rääkis mind aga ära, et tule spordikooli rattatreeneriks, seal jalgrattaosakonnas on kõik ligadi-logadi.

Kui amet sai vastu võetud, olid velobaasis mind ootamas kakskümmend mingitest osadest kokku pandud ratast. Kuidagimoodi kokku pandud, et oleks ühes tükis…Kõik oli sisuliselt vanaraud. Tuli hakata olemasolevaid rattaid remontima. Kõige hullem veel, et ei olnud ju osasid saada. 1966. aasta kevadeks sain kuus-seitse ratast korda ja saime rattaid ka juurde osta. Kevadel hakkasid trennid peale.

Treenerina oli minu unistuseks viia Elva spordikooli meeskond Eesti meistri tiitlini, mis meil selle korvirihma pärast saavutamata jäi. Eesmärgiks oli taastada Elva ratturite hea maine vabariigis, viia noored ratturid ja spordikooli jalgrattaosakond Eesti paremikku, jõuda NSVL koondisse – sinnagi jõudsime. Oma eesmärgi treenerina täitsin ma üsna palju kordi ja rohkemgi veel.

Selle realiseerimiseks tuli palju piike murda spordikooli ja ka rajooni juhtkonnaga, et saada tulemustele ka vastavat varustust. Ei tohtinud kaotada visadust ehk teisisõnu – kui visati uksest välja, tuli sisse ronida aknast.

Tänu Tartu rajooni kauaaegse spordijuhi Endla Peetsi ettevõtlikusele said nii mõnedki rahapuuduse tõttu hukule määratud ettevõtmised teoks. Jõudi“ esimees Kalju Valgerist ajas rattabaasile välja bussi ERAZ, korraliku transpordivahendi puudumine oli meil suur probleem. Enamus spordikooli töö aega on igasuguse vana prahiga sõita tulnud.

On ka abilisi olnud

Spordikooli esimese jalgrattatreeneri Heldur Karro järel oli treeneriks Ronald Korn. Pärast teda natuke aega oli Enn Vaht, kes asendas ja hoidis tööd hingitseval tasemel. Heldur Karrot asendas lühemat aega ka vanameister Rudolf Tamm. Ja siis hakkasin mina tööga pihta. Varsti oli ka Enn Vaht mul uuesti abis.

Et kontingendi valikut laiendada hakkasime otsima huvilisi Elva ümbrusest. Eelkõige maal kasvanud lapsi, terveid, lihtsa töö ja tubli toiduga harjunud, kehaliselt tugevaid ning terve mõttelaadi ja moraalselt puhta ellusuhtumisega noori inimesi. Puhja koolist saigi täiesti suur grupp kohe alguses kokku. Kui kevadel võidusõiduks läks, siis need õpilased, kes lihtsalt uudishimust treeningule olid tulnud, kadusid ära. Tõsiseid harrastajaid jäid mõned meie gruppi.

Mitu aastat oli noorte rühmas abitreeneriks minu abikaasa Aili Kalmus. Aili on spordiga tegelenud, mänginud võrkpalli ning oma kooli eest jalgrattavõistlustel väljas olnud. Tal olid põhiliselt algajad tüdrukud ja sealt grupist kasvas välja ka Mihkel Joosep. Tüdrukute hulgas alustas Mihkel seepärast, et teised poisid olid sellel ajal Mihklist märgatavalt vanemad.

Pärast Aili abitreeneri aega oli treeneriks spordikooli jalgrattur Signe Noormaa, kes tegeles ka noortega, kuni abiellus ja lapsepuhkusele jäi.

1984. aastal lõpetas ülikooli kehalkultuuriteaduskonna Arno Lääne ja hakkas spordikoolis põhikohaga treenerina tööle.

Jalgrattatreener Tõiv Tamm moodustas ühe treeningrühma Rannu kooli baasil.

Spordikooli tegevust sai vabalt mööda Tartu rajooni laiali kanda, olid koosseisud, olid palgafondid. Ainult ole mees ja anna tööle pihta!

Kui olime juba TÜ Akadeemilises Spordiklubis, tegeles ka Marek Kalmus mõned aastad noortega ning kogus hea rühma kokku. Tahtsime Elvasse teha lastele PMX sõidurada, mille Tartu linn lõpuks valmis tegi. Aga Elvas ei ole seda rada. Raivo Ranna firma (ehitusettevõte Rand ja Tuulberg) ehitas selle Tähtverre. Tolleaegne Elva linnapea Urmas Kruuse ütles, et Elvas ei ole niisugust kohta, kuhu see teha!?

Aega ja energiat kulus „tuuleveskitega“ võitlemiseks

Pärast spordikoolide kui nõukaaegsete igandite lauslikvideerimise maaniat töötasin Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis (TÜ ASK). Elva linn leidis, et nii edukat ala kui jalgrattasport neil tarvis pole. Appi tuli Eesti Jalgratturite Liidu hilisem president, Elva spordikooli endine jalgrattasportlane Raivo Rand, kes hoolitses selle eest, et Elva ratturid said TÜ ASK alla treenima ja mina sain treenerina jätkata. Et Elva noored saaksid TÜ ASK tiiva all jätkata tuli mul hakata Tartu vahet sõitma. Püsisime klubiga pidevalt Eesti paremikus, olles aeg-ajalt Eesti parim jalgrattaklubi ning olen olnud kolmel korral Eesti Jalgratturite Liidu parim treener. 

Kuigi on tehtud nii mõndagi, ei saa rahul ilmselt olla kunagi. Ikka oleks võinud olla ja teha midagi paremini. Kahju, et töös on tulnud palju energiat ja aega raisata tuuleveskitega võideldes nii nõukaajal kui taasiseseisvunud Eesti ajal.

Eestis 2000. aastal maad võtnud ajuvaba spordikoolide kaotamise maania oli suur tagasilöök nii minule kui tervele Eesti spordile ja üks suurimaid vigasid spordielu reformimisel üldse.

Kui minu pühendumusega tehtud töös hakkas midagi juba looma, tõmmati spordikoolide kaotamise kampaaniaga kõigele järsku kriips peale, aeg oleks nagu seisma jäänud. Sellest lõhkumise ajastust Eesti spordis on jäänud okas südamesse.

Üle poole sajandi treeneritööd – olulisemad tähised

Juba esimesel hooajal tuli Elva spordikooli õpilane Virve Tellissaar kõigile üllatuseks Eesti noorte meistrivõistlustel kolmekordseks noortemeistriks ja Elva spordikool kolmandaks. Kiiruisutamises olid noored ratturid samuti tublid. Kohtumisel Leningradis sealse uisukooli kiiruisutajatega suutsid meie paermad nendega võrdselt sõita – Reet Karelson, Liina Tuule, Inna Antman, Sirje Ermel, Arvo Täär, Tuvi Nurmi, Enn Täär ja teised.

Juunioride Eesti meistrivõistlustel saavutasid Elva spordikooli jalgratturid kolmikvõidu grupisõidus ja täiskasvanute arvestuses esikoha Eesti meistrivõistlustel grupisõidus – nii et nelikvõit Elva jalgratturitele.

Järgnesid esimene meistersportlane – Sirje Ermel, esimene suurmeister – Mihkel Joosep, NSV Liidu juunioride meister – Madis Joosep, esimene NSVL koondise kandidaat – Mihkel Joosep.

Siis Tartu Ülikooli lõpetamine, teenelise treeneri nimetuse omistamine, kõrgema kategooria treeneri kvalifikatsiooni omistamine.

Erika Salumäe pääsemine olümpiamängudele Souli. Olin tol korral ka Erikale Moskvas NSVL meistrivõistlustel trekisõidus kaasa elamas, kui selgitati naiste sprindi esindaja olümpiamängudele. Ja muidugi Erika olümpiavõit Soulis ja teistkordselt Barcelonas.

Margus Salumetsa pronksmedal grupisõidus juunioride MMilt 1997. aastal (siiani ainuke Eesti medal juunioride MMilt). Caspar Austa pronksmedal Euroopa MV mägirattamaratonis.

Elva jalgratturid on jätnud Eesti jalgrattaspordi ajalukku märkimisväärse jälje, mida ei ole Eestis paljudel linnadel, spordikoolidel ega spordiklubidel.

Heameel oma töös on olnud ka selle üle, et nii mõnestki krutskivennast on viimaks päris korralik inimene saanud. Mind on peetud ehk üleliia rangeks ja nõudlikuks treeneriks, aga hiljem on mu kasvandikud mind selle eest tänanud, peavad meeles aastakümneid hiljem ka tähtpäevadel. Ja see on puhas rõõm.

Mis on hoidnud mind jalgrattaspordi juures – see on igavene liikumine. Pidevalt tuleb midagi uut, mis kisub endaga kaasa ja nii toimub see pidevalt päevast päeva ja aastakümnest aastakümnesse. Olen püüdnud leida alati paremaid lahendusi. Vahel on see õnnestunud, vahel mitte.

Elutööpreemia 2018. aastal

Elutööpreemia saamine paigutub minu paljude tunnustuste hulgas rahalises väärtuses kindlasti esikohale.

Ikka on hea meel tunnustuse üle, aga arvan, et see auhind oli natuke hiljaks jäänud. See oleks mulle palju rohkem rõõmu valmistanud, kui oleksin elutööpreemia peale Erika Salumäe olümpiavõite saanud. Selle preemia sain nüüd tänu Jalgratturite Liidu presidendile Rand Raivole, kes mind nominendiks esitas ja suur tänu talle selle eest. Tema on mind ja Elva jalgrattasporti väga palju aidanud, pani raskel ajal õla alla.

Elutööpreemia andmisega on ärgitanud varemalt ka Elva linn, aga millegipärast jäi tulemata.

Mida mu elutöö minu jaoks tähendab – eks ikka väga-väga palju kilomeetreid. Paremaid ja halvemaid päevi, töörõõmu, aga ka mõttetut energiaraiskamist võitluses paremate töötingimuste ja -tulemuste nimel. Eks see elutöö läbi higi ja valu on tulnud.

Minu elutööraamatusse on oma olümpiavõitudega kõige ilusamad read kirjutanud Erika Salumäe.

Arvamused

Arno Lääne: Kui Jüri ülikoolis treeneriametit õppis, siis tema huvitavad treeningud lõppesid alati katsetega. Temalt võisid alati küsida abi, kuid teinekord tundus ka, et ta jättis sind teadlikult väljapääsu või vastuseid otsima. Jüri teene on ka see, et paljud tema õpilased läksid pärast keskkooli lõpetamist edasi õppima Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Ise olen treeneriametit pidanud poole vähem ja arvan, et niikaua kui töötingimused lubavad ning sära silmades, pangu aga edasi!

Ükskord nõukaajal Tallinnas võistlustel olles sain kaks piletit Smokie kontserdile ja kutsusin ka Jüri kontserdile. Mulle meeldis, aga siiamaani ei tea, kas ka temale.

Caspar Austa: Jüri on aidanud mind kooliajal, kui mul oli trenn tähtsam kui õppimine, õpetanud režiimi pidama ning olema kindel ja täpne oma tegevuses. Ka treeneritöös oli Jüri alati abiks, hoolitses minu õpilaste eest, kui ise laagrites ja võistlustel viibisin. Õppinud olen temalt seda, et treener peab olema kindel ja karm. Spordis muidu läbi ei löö.

Sirje Lepik: Jüri Kalmus aitab kõik spordiga seotud probleemid lahendada ja kuulab alati ära, mis teistel inimestel öelda on. Treenerina on ta aidanud mind väga kaugele ja toetanud mind nii vaimselt kui ka varustusega. Olen temalt õppinud, et oma tahtmiste saavutamisel tuleb olla sihikindel ja konkreetne.

Kaido Kriit: Jüri oli minu esimene treener alates aastast 1972, kui Elva rattabaasi uksest sisse astusin. Ega rattaga koju sõita alguses ei saanud, pärast trenni tuli ratas baasi rippuma panna ja jalgsi koju minna. Viimaks tuli see aeg kätte, kui võidukas koju kätte anti ja oh seda rõõmu! Ema saatis mind poodi piima järgi ja hea oli ju rattaga minna. Tookord müüdi lahtist piima, kolme liitrine purk oli mul võrgu sees. Sõidan siis poest tagasi, võrk lenksi peal ja see piimapurk ka. Oli talvine tee ja püsti ma ei jäänud, kukkusin, purk puruks ja minust 20 meetri kaugusel oli just Jüri, kes seda pealt nägi. Sain sõimata ja ratas pandi jällegi kuuks ajaks baasi rippuma.

Treenerina suutis ta poistesse sisendada usku, et korralikult treenides ja end jäägitult rattaspordile pühendades on võimalik spordis kaugele jõuda. Jürilt saadud huvi rattaspordi vastu pole jahtunud ja nii olen ise üle 25 aasta jalgrattureid treeninud. Aga see, et ta on suutnud 50 aastat treenerina vastu pidada, tundub uskumatu saavutusena! Tervist ja jõudu “šefile” edaspidiseks! Kutsusime teda omal ajal nii tema päikeseprillide pärast, mille sarnaseid kandis ka Sylvester Stallone oma filmides.

Madis Kivilo, jalgrattasportlane ja jalgrattaspordi kohtunik: Mul on heameel sind tunda üle viiekümne aasta, rõõm on olnud jälgida sinu nii kauaaegset imelist teekonda, mille läbinud oled. Mäletan sinuga kohtumist koolipoisina Elvas Kesk tänava ja Põik tänava nurgal, sealsamas väikeses majas, kus oli sinu kirjutuslaud ja kus mahtus veel varna kuus ratast.

Meelde on jäänud, kuidas sõjaväest tulnud noorele treenerile vaatasid tüdrukud ja poisid suu lahti otsa, kuulasid tähelepanelikult, hüppasid rattasadulasse ja sadade kilomeetrite kaupa treeningkilomeetreid kogusid. Ja tulemused tulid kiiresti. Juba 1966. aastal tulid Virve Tellissaar, Laine Pääsuke ja Mari Kattai Eesti noorte meistriks. Neid medaleid, mida sinu juhendatud õpilased on võitnud Eesti meistrivõistlustelt ja suurematelt võistlustelt võib küll julgelt öelda, et on üle tuhande. Heameel on mul veel selle üle, et suuresti tänu sinu karmile käele pääsesin halvale teele minekust ning olen suutnud endiselt jalgrattasõidu juures olla.

Loe, kuidas Elvas avati teeneka jalgrattatreeneri Jüri Kalmuse nimeline pink.