Kalle Luik

Võrkpallimeeskonna kapten ja Elva esimene rammumees

Sündinud olen 4. juulil 1952. aastal Pärnus. Lapsepõlv aga möödus Valgamaal Jõgevestes ja hiljem Aakres. Kuni seitsmenda klassini õppisin Tõrvas, aga elukoha muutuse tõttu kolimise tõttu lõpetasin kaheksanda klassi Elvas.

Aakres oli meil aktiivne spordielu

Noorelt tegin päris kõvasti kergejõustikku, lauatennist, jalgratast, uisutamist ja mida kõike veel. Aakres elades käisid meil küla poistega kõvad pallilahingud – korvpall, jalgpall, võrkpall.

Kui Aakresse just kolisime ja vedasime mööblit majja, tuli üks poiss minu juurde ja küsis, et kas korvpalli ka mängida oskad? See oli Aarne Steinbach, hilisem Otepää vallavalitsuse ametnik, ettevõtja ja spordientusiast. Temaga koos seal Aakres siis sporditegevust organiseerisime ja päevad läbi tegelesime. Oli aktiivne spordielu.

Ükskord kui koduõues jalgpalli mängisime, lõhkus minu isa värava taga parajasti puid ja niikui ma matsu panin, sai isa palliga täpselt vastu pead, lendas selili ja kirves lendas käest. Kui püsti tõusis, oli väga kuri, et muud ei ole, kui kogu aeg käib see palli taga ajamine! Midagi mõistlikku võiks poisiklutid ka teha!

Kehtna NST oli kõva võrkpallimeeskond

Pärast kaheksanda klassi lõpetamist läksin õppima Kehtna Näidissovhoostehnikumi (Kehtna NST), kus sai hakatud tõsisemalt võrkpalliga tegelema. Trenni vedas mind tehnikumi toakaaslane Urmas Saar, kes mängis EPA võrkpallimeeskonnas Eesti esiliigas.

Võrkpalli eestvedajaks oli tehnikumis tolleaegne võrkpallisektsiooni presiidiumi esimees Hain Kesküla, kes mängis ka ise kaasa. Kehtna NST oli kõva võrkpallimeeskond, mängisime Rapla rajooni eest ja olime mitmekordsed rajooni meistrid.

Lõpetasime Urmas Saarega Kehtnas tehnik-mehaaniku eriala ja meid suunati tööle Väike Maarja kutsekooli tootmisõpetuse meistriteks. Aprillikuus saime sinna tööle, sügisel tuli sõjaväkke minek. Sõjaväeteenistus algas koos Urmasega Tapa sõjaväeosas, kus jätkus meie tegevus ka võrkpallimängus. Pool päeva oli meil sõdurielu ja pool päeva siis spordihoones. Magasime seal mattide peal ja tegime trenni. Võrkpall oli sõjaväes au sees, vanemad olijad tahtsid hirmsasti meiega – noortega mõõtu võtta, meie meeskond oli kõvem.

Võrkpallile pühendunud

Pärast sõjaväge tulin 1976.aastal tööle Elva EPTsse, ekpluatatsiooniosakonna ülema kohale. Tegin siin EPT võrkpallimeeskonna. Asutuses sporti toetati, seltskond oli sobiv ja ennast ka huvitas. Organiseerisin ka sõbra Urmas Saare EPTsse tööle, saime teda mängiva treenerina kasutada.

Alguses olid meil võistkonnas Enn Kangur, Ivar Olševski, Udo Mandre, Vaino Laut, Tarmo Nuut, Rein Rehme, Toomas Sirk. Siis lisandusid Urmas Saar, Toomas Jaani, Peeter Jaani, Ain Sild ja spordimetoodik Olavi Akkermann.

Neid võistlusi ja väljasõite oli ikka väga palju. EPTde vabariiklikel meistrivõistlustel jõudsime tugevas konkurentsis väga tihti finaalmänguni. Mitmetel turniiridel tulime Tartu rajooni meistriks.

Igal aastal toimus Elva, Põltsamaa, Jõgeva, Põlva EPTde vaheline nelikkohtumine, Hellenurme karikaturniir ja oli igasuguseid muid „sülditurniire”.

Koos Urmas Saarega olime alati Aakre kolhoosi võistkonnas Võrtsjärve mängudel. Kõvad pallilahingud käisid seal meil Tarvastu kolhoosiga, õnnestus neid ikka võita. 

Lisaks käisime Urmasega veel ka teistes asutuste võistkondades abiks mängimas, kui kutsuti – Toiduainete tööliste ametiühingute, piimandusala töötajate, raudteetööliste (Lokomotiiv) suvespartakiaadid. Ega meie olime Urmasega enam-vähem alati võitjate poolel.

Rohkem võrkpallile pühenduda polnud enam võimalik, oli vaja ka muud tähtsad tööd-tegemised ära teha.

Kaalukas spordisaavutus rammukatsumises

Sai ka teisi spordialasid tehtud. Elva linna suvespartakiaadidel ja EPTde nelikkohtumisel ning väikelinnade spartakiaadidel (kui pallimängude vahelt sai aega napsata) osalesin kuulitõukes ja kettaheites. Kuulitõukes oli minu rekord 14.05. Kettaheites olime ükskord väikelinnade spartakiaadil koos vana Tammertiga (Aleksander Tammert sen) võistlemas. Tammert võitis ära, mina olin teine, aga tulemuste vahe oli kümme meetrit.

Üks üsnagi kaalukas (sõna otseses mõttes) spordisaavutus oli mul 1988. aastal Elva linna 50. aastapäeva ürituste raames korraldatud esimese Elva linna jõumeeste võistluse ära võitmine. Linna juubelit tähistati mitu päeva, viimase päeva hommikul oli Richard Anton mul ukse taga, et rammumehe võistlusele vaja tulla. No ma siis läksin. Kavas oli 100 kilogrammi kaalunud viljakottide tassimine vankrile ja siis selle vankri vedamine distantsil aja peale. Too vanker lagunes meil kätte ära, käisin vahepeal töökojas vankrit parandamas, keevitada oli vaja. Kolmas ala oli kõrvale sirutatud kätega veega täidetud ämbrite hoidmine aja peale. Elva EPT kaalukas partorg Ülo Lõhmus oli ka võistlemas, temaga siis kahekesi teineteise võidu seal võidu peale rügasime. Sain temast ikka jagu, auhinnaks oli kartulikotitäis herneid.

EPT osakonnajuhataja Vello Koni ja Juhan Lood rassisid seal kolmanda koha peale, Lood oli kõvem.

Elva EPTs olin seitse aastat ka ametiühingu esimees. Enne mind oli esimees Karl Aan, siis olin tema abiline. Ametiühingu esimehena sain asutuse spordivaldkonda aidata, lisaks olid ametiühingu all ka klubi ja pioneerilaager. Küllaltki pingeline oli see ametiühingutöö, asjaajmisi palju – raha jagamine, tuusikute jagamine. EPT juhataja Valdur Born toetas sporti kõvasti.

Kui need tihedamad sporditegemise sebimised vähemaks jäid, mängisin veel aastaid (1998 – 2010) Tartu spordiveteranide koondise võrkpallimeeskonnas. Käisime ka Soomes võistlustel. Esikuuikus olime alati, aga trehvas ka poodiumikohti.

Lapsed jõudsid suurde võrkpalli

Kõige parem tulemus on mul see, et lapsed Priit ja Eve on võrkpallis nii heale tasemele jõudnud. Priit ja on kahekordne ja Eve ühekordne Eesti meister.

Minu osa on ehk see, et võtsin neid palju võistlustele ja trenni kaasa, ju sealt tekkis neil huvi võrkpalli vastu.

Priit alustas võrkpalliga Enn Kanguri trennis ja Eve Riina Jaani juhendamisel. Enn oli ikka super treener, eriti lastega. Riina Jaani mängis ise tugevas Tartu ProSport võrkpallinaiskonnas ja võttis Eesti meistrivõistluste mängudele ka Eve mängima. 1996. aastal tuli Tartu ProSport naiskond Eesti meistriks ja nii sai Eve tiitlivõitjaks koos oma esimese treeneriga.

Minu soovitus noortele on, et sporti tuleb teha mõistlikult, et mitte tekitada endale igasuguseid traumasid ja vanas eas kahetseda.

Mitte nii, nagu meie nendel nn sülditurniiridel, kus mängisime viis mängu päevas, et lõpuks ei jõudnud enam soojagi teha ja sealt need traumad tulevadki.

Elva linna spordielu ma praegu aktiivselt ei jälgi, vaid niipalju kui kohalikust lehest lugeda on. Kui meil oli Richard Anton eestvedaja, siis läks Elva spordil ikka väga hästi! Tollel ajal oli ju endal ka see võrkpallimäng lausa elu üks osa.

Arvan, et Elvas on praegu kõik võimalused spordiga tegeleda olemas, eriti nüüd, kui on uus võimla olemas.