Riko Muttik

Spordikarjäär jätkub motospordis

Sündisin 26. märtsil 1982. aastal Elvas, hiljem elasime perega Rannus ja Kongutas. Esimesed lasteaia aastad käisin Rannus, kuid sealt edasi jälle Elvas lasteaias. Koolihariduse sain Elva Gümnaasiumis.

Spordiga kokkupuuted algasid väga noorelt. Isa oli suureks eeskujuks ja tõukeks minu ja kogu pere spordilembusele. Isa ise tegeles autoralliga ning suhtlesime aktiivselt ka Leokite motokrossi dünastiaga, kus kogu elu keerles spordi ümber. Hommikused jooksud said alguse juba väga varakult, kooli alguses. Esialgu pidi Isa meid küll sundima, aga pärast juba tahtsime ise. Väga suur panus oli ka sellel, et mul oli aasta vanem vend, kellega käis pidev konkurents.

Karate trenni 11-aastaselt

Kõige esimene tõsisem spordiala oli mul kahevõistlus. Tookord oli Elvas põhimõtteliselt valida kahe populaarse ala vahel, kas rattasport või suusatamine. Kuna minu klassikaaslaste (Priit Viks, Riido Rõigas, Tiit Orlovski) seas oli suund suusatamisele, siis läks loomulikul teel suund kahevõistluse poole.

Kolm-neli aastat sai kahevõistlust harrastatud. Kuna aga tekkisid segased ajad treeneri Tõnu Haljandi ümber ja isa pidas seda liiga ohtlikuks alaks, siis hakkasin uuesti ringi vaatama. Kümneaastasena oli see hetk, kus tuli otsustada juba tõsisema valiku üle, millega tulemusi proovida. Päevakorras oli taas motokross. Isa ilmselt nägi ära Leokite vigastusi ning kulusid, mis selle spordiga kaasnevad ja tuli spordialavalikul veel ringi vaadata.

Samal ajal alustas Elva koolis karate treeninguid Kalev Korbun. Treener Kalevi algatus sai meie peres, mulle ja mu vennale, otsustavaks spordiala valikuks. Sellel momendil teadsime kohe, et see on meie ala, mida tahame teha. Alustasin 11-aastaselt ning järgnevad 12 aastat tegelesin karatega professionaalsel tasemel. Sealt edasi veel neli aastat.

Spordikarjäär teostus tänu vanematele

Väga oluline roll oli isal meid suunata sporti tegema. Kui me vennaga arvasime, et ala valikud oli meie teha, siis selle taga oli suur vanemate roll. Kuna olime vennaga väga aktiivsed tegelased juba maast-madalast, siis isa oli see, kes meile alati tegevust otsis. Tihipeale oli see seotud füüsilise tegevusega, kus tekkis pidevalt väike sportlik hasart vennaga, et kes ennem midagi tehtud saab.

Kui lollustega hakkama saime, siis tihtipeale pani isa meid karistuseks koju jooksma. Elasime Kongutas, ligi 10km Elvast ning kodust Elvasse ja tagasi jooksmine oli tavapärane ja mõõduvõtt vennaga oli alati abiks pingutusele.

Vanemad toetasid väga meie huvi spordi vastu. Juba põhikooli ajal kutsuti meid vennaga Tartusse, treenimaks Eesti koondise treeneri Jüri Posti juhendamisel. See aga tähendas meie vanematele väga palju meie sõidutamist. Õhtul trennist tulles olid vanemad autoga meil alati Elvas bussi vastas. Loomulikult ka rahaline panus, mida meie peale kulutati võistlusreiside jaoks ja varustuse hankimisel. Kindlasti ei oleks selline sportlaskarjäär olnud võimalik ilma vanemate toetuseta.

Eks kõigil sportlastel jääb ükskord tulemuste saavutamiseks Eesti väikseks, kui siin on juba kõik tehtud. Ka mina töötasin selle nimel, et Euroopa- ja maailmameistrivõistlustelt medal koju tuua. Ise peangi kõige kaalukamateks tulemusteks MM viiendat kohta ning Põhjamaade juunioride meistritiitleid.

Nüüd siis motospordis

Isegi kui ma profi tasemel sporti enam ei tee, siis sport on jäänud minu ellu kui igapäeva lahutamatu osa. Ka on jäänud side teha seda koos vennaga igal võimalikul momendil. Käime koos jooksmas ja motosporti harrastamas. Tihtipeale võtame pojad kaasa kui rajale sõitma läheme.

Mina tegelen täna aktiivselt motokrossiga. Tegin otsuse, et proovin ikka selle spordiala ära, mis kunagi jäi lahtiseks. Nüüd olen pere kõrvalt seda harrastaja tasemel teinud viis aastat ning välja võidelnud positsiooni harrastajate esikümnes, kus konkurents on väga suur ja sõitjaid mitusada.

Naine elab väga kaasa minu tegemistele ning ma näen ka juba poja suurt huvi spordi vastu. Poeg on ise veel väike, et sõita, aga tal on juba olemas oma kiiver, mis peab temaga igal pool kaasa käima. Kodus on mul garaažis väike spordisaal, kus me koos pojaga trenni teeme.

Kindlasti võtan ma eeskuju oma isalt ning püüan oma lapsi suunata spordile sama peenelt nagu tema tegi.

Kogukond, kiitus, kriitika

Kogukond peab kindlasti olema sporti soosiv. Elva kui spordilinna aura tervikuna andis kindlasti suure tõuke.

Ilmselt kuna meil oli alati vennaga üksteise tugi ja tegime seda koos, siis olime ka teineteise kõige suuremad toetajad. Suurem osa Elvas tegeles kas suusatamise või rattaspordiga ning karate alal olime meie vennaga kahekesi, kes seda tõsisemalt võttis. Sellest ilmselt ei tekkinud ka väga suurt vajadust kogukonna toele. Kindlasti oli hea tunnustus kui aastalõpus kõik sportlased kokku kutsuti ja tunnustusi jagati.

Sportlased ilmselt ise ei otsi kunagi kiitust. Hea tulemus ise ongi kõige suurem kiitus. Kuna mu isa oli konkreetne ja pigem karmipoolsem kasvataja, siis kiitus ei käinud selle kasvatuse meetodiga kaasas. Ilmselt sellest tulenevalt ei tekkinud ka mul vajadust ja ma ei otsinud kiitust. Teadsin, et tulemuse nimel peab tööd tegema.

Täna ei meenu ka, et mul oleks olnud probleem kriitikaga. Kui midagi ei õnnestunud, vaatasime alati kordusvideos võistlusmatšid läbi ja analüüsisime, mis läks valesti. Treener ilmselt oskas hästi sõnastada probleemi ja tegelesime lahenduse leidmisega, mis ei mõjunud kriitikana.

Kui mõnikord pärast võistlust sinise silmaga kooli tulin, siis eakaaslased ikka teatud sõnu loopisid, aga ma ei mäleta, et see mulle kuidagi halvasti mõjus.

Võistlusnärviga hakkama saamine on omaette kunst. Ma leian, et see on kogu spordi üks kõige suuremaid kasutegureid. See tugevdab oluliselt su närvisüsteemi ja sa suudad oma hirme paremini kontrollida.

Tegin lõpparve, kuid tulin tagasi

Lõpetasin aktiivse (tipp)spordi tegemise 2007. aastal. See oli mitme asja kokkulangevus. Vigastus oli kindlasti üks tegureid. Juuniori aastatel treenisin nii palju, et sain ülekoormuse. Pidin aasta aja maha võtma ning suunasin oma aja oma esimesele ärile.

Karate võistlusspordi juurde naastes käisin Soome lahtistel meistrivõistlustel võistlemas, kus sain otsmikukoopa luumurru.

Kuna selleks ajaks ei olnud karate veel ka olümpiasport, siis spordi toetustega oli raske. Palju raha läks võistlusreisidele, mida pidime ise kinni maksma. Siis tekkisid juba nii finants- kui terviseprobleemid ja arutlesin, kas ikka on mõtet ennast nii edasi lõhkuda ning ühel hetkel tegin otsuse teha lõpparve. Kerge see ei olnud, sest olin siis 23-24- aastane ja sportlaskarjäär veel ees.

Siiski tulin sporditegemise juurde tagasi ja proovisin ka kickboxi mõned aastad, kus ma vanast rasvast tiitleid noppisin.

Täna juhin rahvusvahelist tarkvara ettevõtet, kus pingetaluvus peab olema väga suur. Karate on mind õpetanud, et vaimne ja füüsiline tegevus peab olema tasakaalus. Läbi spordi hoian ma endal pinged kontrolli all. Julgustan teha vigu, sest nendest õpitakse ja arenetakse.

Kripeldama mul midagi senises elus tegelikult ei jää. Täna tagasi vaadates on suur edu juba see, et ma olen sporti teinud sellisel tasemel.

Elva spordielus hoian silma peal laskesuusatajatel ja jälgin meedias, kuidas neil läheb. Spordielu edeneb Elvas täistuuridel, siin on nüüd uus ja uhke spordihoone ja kavandatakse uut tervisepordikeskust.

Jälgi oma keha, kuula psühholoogi

Sporti tuleb teha targalt. Sportlased teevad sporti mingi kindla eesmärgi nimel, et võita tiitel. Sageli minnakse äärmustesse enda keha koormamisega nii vaimselt kui füüsiliselt. Tihtipeale see viib aga vigastusteni ning läbipõlemiseni. Sporti tehes peaks kindlasti kasutama südamepulsi kellasid ning jälgima nii nädalast kui kuist koormusindeksit.

Koormustase peaks käima lainetena, näiteks kui oled juba kolm nädalat tasemega tõusujoones kulgenud ning teed maksimum piiril, siis tuleks teha jälle madalama koormusega tsükkel. Nii tsükliliselt treenides saad ajastada ka oma vormi enne olulist võistlust.

Kui meie alustasime, siis ei kaasatud eriti spordipsühholooge. Nüüd on nad väga levinud ja ma soovitan kindlasti. Võistlusnärv on see mis võib nurjata hea tulemuse isegi kui oled vastasest parem, sellest peab rääkima ja sellega tegelema.