Rein Härmoja

Kuus aastat Elva spordikoolis – töö ja inimesed

Ville Oengo intervjuu 2014. aastal (lühendatud)

Minu sportlik saatus

Sündinud olen Vastse-Kuustes 8. juulil 1944. aastal. Sport meeldis mulle juba Ahja Keskkoolis, spordihuvi oli suur. Kõiki alasid sai proovitud. Samas koolis käis ka suusataja Hain Kinks. Tema oli natuke vanem ja vahtisin suu ammuli, mis Hain ja teised suuremad poisid spordis tegid. Keskkoolis oli mul kindel siht – saada ülikooli kehakultuuriteaduskonda ja juba 10. – 11. klassis pingutasin selle nimel.

Mingeid erilisi sportlikke saavutusi mul ei ole. Olen B ja A klassi Põlva meister kettaheites, kaugushüppes olin kolme parema hulgas. Ülikooli astusin ma kergejõustiku erialale, aga 1962. aastal oli tase niivõrd kõva, et kui mina hüppasin kaugust viis ja pool meetrit ning tõukasin kuuli 11 meetrit, oli see Eesti ulatuses „null“.

Minu kursusekaaslane Paavo Kõrge oli Eesti noorte meister kettaheites, tuntud tegelastest olid samal kursusel veel „Jõudi“ esimees Ants Arakas, meistersportlane vee-mootorispordis Valdo Loit, hilisem tuntud spordifüsioloog Teet Seene ja teised.

Aga siis tuli Eestisse uudse spordialana käsipall – väravpall, mille ala föderatsioon moodustati vist Viljandis 1960. aastal. Ülikoolis korjas õppejõud ja spordiklubi juht Valter Lenk keskpärasemad kergejõustiklased väravpalli mängima. Siis loodigi esimene Tartu Ülikooli väravpalli meeskond, kus mina olin kapten. Mängisime, kuni 1964. aastal võeti mind sõjaväkke. Tookord korjati kõrgkoolid noormeestest puhtaks. Meie aastakäik oli viimane, kes kõrgkoolist sõjaväkke võeti. Ühe aasta teenisin Usbekistanis, ehitusväeosas.

1967. aastal tulin ülikooli tagasi, kuid paljud ei tulnudki enam pärast ajateenistust edasi õppima. Lõpetasin 1969. aastal sportmängude erialal ja siis olid seal juba Aleksander Tammert, Tõnis Matsin ja teised. Mulle oli Sillamäele treeneri koht vaadatud, aga ma ei tahtnud Tartust ära minna. Tol ajal oleks muidugi Sillamäe super koht olnud. Nõukogude Liidu väravpalli koondised käisid seal treeninglaagrites, oli ujula ning treeningubaasid.

Tõnis Matsini soovitusel tulin Endla Peetsi juurde Tartu rajooni spordikomiteesse instruktoriks. Aasta pärast viidi mind Tartus Kalda tänaval asunud spordiühingu Jõud spordikooli direktoriks. Jõudi tegevus ja treeningrupid olid üle Tartu rajooni laiali – Kalev Pensa harrastas Puhjas tõstmist, Kukk oli kergejõustikutreener.

Olin ka Tartu rajooni väravpallitreener. Mängisin ka ise ning olime mõned aastad Eestis maanoorte arvestuses Kirovi kalurikolhoosi ning Viljandi järel paremuselt kolmandad. Eesti meistrivõistlustel saavutasime 8. koha. Kui ma 1975. aastal Elvasse tulin, siis mängisin paar aastat veel EPA väravpallimeeskonnas ja 1977. aastal saime Eesti meistrivõistlustel hõbemedali.

Elva spordikooliaastad

Elva spordikool oli ikka tõeline kool! Tõeline spordikool, kus oli üle 400 õpilase ning toimus tõsine tegevus. Tollel ajal oli Elvas neli põhilist spordiala – laskmine, kergejõustik, laske- ja murdmaasuusatamine ning jalgrattasport. Suur kisa oli alati, et miks ei ole Elvas suusahüppeid ja põhja kahevõistlust. Vellaveres oli isegi suusahüppemägi, mis oli aga valesti ehitatud, nii et hüpata oli ohtlik. Jutt oli, et Elvas on kontingenti ka vähe, et siia ei saa spordialasid üldse juurde võttagi. Oli see hirm, et uute alade jaoks ei jätku kontingenti. Laskesuusatamises olid mõned grupid ja mõned laskesportlased ka Nõos ning kergejõustikus tegeles Lähte koolis treener Harry Meier, kuuludes Elva spordikooli alla. Jüri Kalmus võttis jalgrattatreeningule lapsi ka Rõngust ja Puhjast. Kergejõustik oli siin hästi kõva enne minu ametisse asumist, laske- ja murdmaa suusatamises olid kõvad treenerid Heino Mäesalu ja Kalev Pukk. Elva koolis organiseeriti spordiklass ja mingi aeg tuli andekaid õpilasi üle vabariigi Elvasse. Kui asutati Otepää TSIKi osakond, siis enam Elvasse talente ei valgunud.

Kergejõustikus olid tublid tegijad Aleksander Menningu õpilased Irja Tatti, Mare Külv, 70 meetri odaviskaja Mart Sikk ja 80 meetri odamees Olavi Malts. Treeener Endel Pärn figureeris juhendajana Nõos ja Elvas, tema õpilane oli Lilja Nevvonen. Harry Meieri õpilane Rein Valdmaa saavutas edu pikamaajooksus, samuti kiirkäija Aivar Sapelkov, ka vasarapoiss Aivar Zogenpits. Harry Meier tegi tublit tööd, tal erilist valikut ei olnud, ta võttis kohalikke lapsi.

Võitlus laskebaasi eest

Laskmises oli enne mind ja ka minu ajal omaette fenomen treener Jaan Niinep. Spordiareenile tuli suur põlvkond häid laskesportlasi – Mati ja Agu Nigul, Ave Nigul, Peeter Teinfeldt, Heli Rass ja teised. Kuidas küll Jaan Niinep suutis hästi töötada! Tema õpilased olid Eesti koondises, püstitasid rekordeid. Hiljem Elva laskespordibaas niivõrd kõrgelennulist resultaati enam ei andnud. Kuigi ametis olid tublid treenerid Rein Virolainen ja Tõives Raudsaar.

Jahilaskmise ala Elva spordikoolis ei olnud. Lapsevanemate või põlvkondade pärandi kaudu tuli see jahilaskmine siia, „Jõudil“ oli seal ilmselt ka oma osa.

Eesti taasiseseisvumisel tahtsid kaitseliitlased laskebaasi üle võtta ja baasis oli siis nädalane karantiin. Seal kontrolliti oma töötajate kotte ja nad tahtsid kohe päevapealt, et kõik relvad neile ära antaks. Tallinnast tuli aga selle tegevuse lõpetamise korraldus. Tolleaegne kaitseminister Hain Rebas andis vastava käsu. Et kaitseliit ei tohi niimoodi lasketiiru üle võtta. Siis oleksid kõik relvad ja kogu lasketiir läinud kaitseliidu käsutusse. Aga igavene suur sõda oli, kui me seal laskebaasi eest võitlesime. Lasketiiru sättis ennast juba valvama mingi ülbe tegelane, vist Kütt oli ta nimi, ta sõitis ennast hiljem autoga surnuks.

Jalgrattasport ja suusatamine

Mäesalu ja Pukk olid ise suusatamisega tegelnud ja treeneritena väga tublid mehed. Nende õpilasi murdmeesuusatamises olid näiteks Artur Hunt ja Matti Mallo. Kuid minu ajal ei olnudki nagu enam murdmaameeste treenerit, Helve Riisalu oli tüdrukute treener. Siis tekkiski Elvasse laskesuusatamine. Spordiühingu Dünamo liini pidi, seal oli suusasport kõvemal järjel. Kõigepealt oli Sulev Kirsimägi siin laskesuusatamise treener.

Jalgrattaspordist teab treener Jüri Kalmus, mis mina seal enam räägin. Jüri Kalmuse puhul ilmneb tohutu suur töökus, tohutu suur pühendumus. Kogu oma 50-aastase treeneritöö vältel ei ole ta kunagi puhkust võtnud. Lisaks suured teadmised – ta on ennast pidevalt koolitanud ja täiendanud, harinud. Hea kannatlikkus – kui palju tal treeningutelt neid õpilasi läbi on käinud… Poisse ja tüdrukuid. Kõigiga on ta tegelenud. Kui palju vaeva on ta näinud. Mul on siiamaani Jüri Kalmuse ees südametunnistuse piinad, et ma ei saanud teda piisavalt aidata. Jüri läks võistlustele, jälle oli transporti vaja. Oli vist ükskord Põltsamaal, kus Jüri Kalmuse õpilased võitsid jälle Eesti meistrivõistlused ära ja seesama ninaga buss pidi neile järgi minema, kuid bussijuht helistab, et tal on buss katki! No, mina helistan Jürile, et buss katki ja ma mitte kusagilt bussi ei saanud. Ja kuidas ta need poisid sealt võistlustelt jalgratastega ära tõi, ma ei tea tänase päevani!

Kahevõistlus ja Tõnu Haljand

Talispartakiaadideks tehti otsus, et lisaks suusatamisele on Elvasse vaja ka suushüppeid ja põhja kahevõistlust. Eestis ei olnud spetsialiste eriti võtta, kuulasime ja otsisime. Ja järsku 1978. aastal astub uksest sisse – Tõnu Haljand! Niisuguse jutuga, et tema tuleb siia tööle, tema leidis endale elukaaslase Elvas. Tal vist olid elus omad asjad natuke sassi ka läinud. Sest et ta oli „Dünamo“ üleliidulise koondise treener ja ka Eesti NSV „Dünamos,“ aga… Kui ta 16aastaselt sportlaseteed alustas ja Nõukogude Liidu koondisse pääses, ei tarvitanud üldse alkoholi, oli absoluutne karsklane, kuid õpetati mõnede vanemate sportlaste poolt aeg-ajalt napsutama. Tõnu Haljandil tekkisid need probleemid. Siis ta tuli Elvasse.

Meie võtsime ta muidugi heameelega tööle ja alates 1979. aastast algabki see suusahüpete-kahevõistluse ajalugu. Esimesel sügisel Tõnu Haljand tegi laululava kõrval künkalt harjutusi ning samal talvel Eesti meistrivõistlustelt üks tema C-klassi poiss tõi juba Elvasse medali! Ja siis me hakkasime seda suusahüppe mäge ehitama. No, sellest ilmus vist 1980. aastal „Edasis“ ka Mart Kadastiku artikkel. Põhimõte oli: Tõnu Haljand – treener, ehitaja, organisaator! Minu ülesanne oli materjaliga kindlustamine. Lenini sovhoosis töötas Rein Kuku, kes organiseeris sealt palgid siia, millest saime talad. Projekteerimisel aitas legendaarne kahevõistleja Raimond Mürk. Siis me otsisime siit ümbertringi need lauad ja Tõnu Haljand ehitas koos poiste isadega – Janno Perve ja Rain Pärna isad olid ja veel siin neid mehi. Nemad muudkui ehitasid ja mina tõin materjali ja ükskord oli see suusahüppemägi valmis.

Tõnu Haljandi treeningrühmast hakkas tulema häid noorsportlasi, Eesti meistreid ja medalivõitjaid: Rain Pärn ja Janno Perv tulid kohe esile ja siis tuli Ago Markvardt – eriti kõva mees.

Tõnu Haljandil oli talenti ja head silma kohe andekaid lapsi üles leida. Ta oskas panna inimese elama. Teda austati. Olin Kavgolovos ühel noorte karikavõistluste etapil koos Tõnu Haljandiga ja need Nõukogude Liidu kahevõistluse tegelased, koondise mehed, niisamuti ka poolakad ja tšehhid – kõik tundsid Tõnu Haljandit ja kõik austasid teda. Ta oli nii väga populaarne.

Kord küsisin tema tublide kasvandike kohta, et kas need olid sul kõige andekamad poisid? Ütles, et ei olnud – kõige andekamad poisid olid Valdur Borni pojad. Aga vana Born viis oma pojad treeningult ära, sest ta kartis, et hukka lähevad. Aga treeninglaagris Otepääl oli niimoodi, et kõikidel treeneritel on probleem, et poisid ei tule õhtul mõistlikul ajal koju, lähevad pidusse või hulguvad. Aga Tõnu Haljandil oli niimoodi, et Tõnu käis ise väljas, aga poisid olid kodus kõik! Vaat, niisugune fenomen. Poisid hoidsid oma treenerit. Nii et Tõnu Haljand oli suur epohh Elva spordi ajaloos.

Ülim hetk oli see, kui Tõnu Haljandi poiss Ago Markvardt 1994. aasta Lillehammeri taliolümpiamängudel kahevõistluse suusahüpped ära võitis. Siis kogu Elva linn ümberringi kajas ja kõlas – kõik helistasid ja arutasid. Ja möll käis Elva peal. Murdmaadistantsil sai viienda koha, aga oli ikkagi üks nende olümpiamängude tippmehi ja elvakatel oli rõõmu laialt.

Elva spordikooli maja Otepääl

Otepääl on praegu üks Elva spordikooli maja asukohaga Mäe tänava ja Valga maantee nurga peal. Mäesalu ja Pukk olid ajanud asja niikaugele, et seal olid seinad püsti ja katus peal, muu osa oli tegemata. Kui mina tulin spordikooli, siis esimene asi oli selle maja valmimine. Nägin päris palju vaeva, et see valmis saada. Tol ajal oli ehitajat raske saada. Ehitas valmis Tartu KEK, kus juhataja oli Kaarel Kasemets, kes pani säärase klausli, et pool maja KEKile. Meie Elvas sellega nõus ei olnud. Läksin Tartu rajooni täitevkomitee aseesimehe Arved Ansperi juurde, et niisugune lugu on, et seda niimoodi teha ei saa. Ja Arved Ansper andis käsu eraldada see maja tervenisti Elva spordikoolile.

Elva laskesuusatajad on saanud kogu aeg seal olla, Rein Pedaja laskesuusatajad on ju ridamisi Eesti koondises. Matti Mallo on käinud kütmas. Tõnu Haljandi poisid on selles majas olnud kõik oma treeninglaagrid.

Ega nii mõnedki teised sportlased tahtsid sinna „sisse murda“. Mäletan, et Hain Kinks tahtis oma suusatajatega ja me tülitsesime. Aga me ei allunud kellelegi, me olime ise peremehed.

Elva spordikooli direktor olin aastani 1981. Sel aastal tuli Tartu rajooni haridusosakonna juhatajaks Toomas Samm, kes kutsus mind Tartusse tööle. Minust sai haridusosakonna inspektor ja ametiühingu esimees aastani 1984. Siis läks rajooni spordikomitee esimees Endla Peets pensionile ja minust sai tema mantlipärija. Kümme aastat töötasin seal ja 1995. aastal läksin Kuuste Põhikooli direktoriks. 

2018. aastast olen pensionär.