Atko Viru,Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Nõukogude riik põhines paljudel vastuoludel. Põhiseadusega olid demokraatlikud vabadused lubatud, kuid nende kasutamine oli rangelt piiratud.
Samas aga põimusid piirangud rahvale meelepärase pakkumisega. Rohkelt oli silmakirjalikkust. Koos sellega tehti seda, mis pidid väljendama riiklikku rahvus-, kultuuri- ja ka spordipoliitikat. Siit tulenesid aga võimalused saada tulu rahvuse säilumise ja rahva elujõu kindlustamise suhtes. Valdkonnaks, kus eriti ohtralt pakuti meelepärast ning võimaldati initsiatiivikust oli kehakultuur ja sport. Võimu lähtealuseks oli seisukoht, et kehaline kasvatus on kommunistliku kasvatuse lahutamatu koosteosa. Suur tähtsus oli juhtlausetel – “Valmis tööks ja kaitseks” ja “Kõik rekordid nõukogude sportlaste nimele”.
Nõukogude võim, analoogiliselt Hitleri totalitaarsele režiimile, tegi panuse spordile, saamaks tugeva ja terve põlvkonna, kes oleks kasutatav riiklikes huvides. Spordi vahendusel püüti maailmale demonstreerida majanduslikku, sotsiaalset ja hariduslikku heaolu. Lisandus veel kolmas sihtmärk: tõmmata noor põlvkond aktiivsesse tegevusse hoidmaks ära dissidentlike meeleolude kujunemist. Rahvuslikult mõtlejad nägid samuti spordis vahendit noore põlvkonna kujundamises teovõimeliseks, säilitamaks rahvust. Tahtmine oli näidata spordisaavutuste kaudu, mida suudab üks väike rahvus, tõhustamaks seekaudu rahvusaate säilumist ja arenemist.
Nõukogude võimu poolt arendatud totalitaarsport põhines riiklikul süsteemil ja finantseerimisel. Totalitaarspordi positiivne alge avaldus spordikoolide süsteemis, spordiorganisatsioonide integreeritud süsteemis, kvalifitseeritud treenerite ettevalmistuses, riiklikult finantseeritud kohustuslikus arstlikus kontrollis, sportlaste spordimeditsiinilises teeninduses, teaduslikkuse siirdamises sporti (eriti N.Liidu koonvõistkondade ettevalmistusse). Negatiivseteks joonteks olid: poliitilise patriotismi nõudmine sportlastelt, põhimõte “võit iga hinna eest” Fair play aate vastu, vaikimine olümpismiaatest, ebaeetiline treening (individuaalsuse ignoreerimine, tippu jõudsid vaid need, kes talusid suuri treeningkoormusi), mitmesuguste farmakoloogiliste vahendite, sealhulgas ka dopinguks loetu, kasutamine, forsseeritud treeningu rakendamine noorsportlastel, piiratud võimalused pääsuks rahvusvahelisele spordiareenile liiduvabariikides võrsuvatele perspektiivsetele noortele.
Kehakultuuri ja spordi juhtimine
Ametlikult eksisteeris kehakultuuri ja spordi riiklik ja ühiskondlik juhtimise süsteem. Riiklik süsteem põhines kehakultuuri- ja spordikomiteedel, mis eksisteerisid rajoonidest ja suurematest linnadest alates kuni Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kehakultuuri- ja Spordikomiteeni (1959-1968 asendas Spordikomiteed ENSV Spordiühingute ja Organisatsioonide Liit). Vabariiklik Spordikomitee allus samaaegselt nii Eesti NSV valitsusele kui ka Üleliidulisele Kehakultuuri- ja Spordikomiteele. Endast mõistetavalt oli veel kolmas ja kõige tähtsam alluvus EKP Keskkomiteele. Spordikomiteed kandsid otsest vastutust kõige selle eest, mis toimus kehakultuuri ja spordi valdkonnas. Spordikomiteede kaudu toimus riiklik finantseerimine.
Ühiskondlik liin põhines kohalikel spordiühingutel, mille põhikiri nägi ette vabatahtlikkuse alusel kujunenud liikmeskonda. Spordiühingud moodustasid ühtse integreeritud süsteemi koos keskse finantseerimisega. Üheks finantseerijaks olid ametiühingud. Esialgselt oli oma spordiühing iga tootmisharu töötajaid ühendaval ametiühingul. Hiljem ühendati spordiühingud ja domineerima jäi kaks ametiühingute spordiorganisatsiooni.
Eesti linnades ühendas töötajate enamikku spordiühing “Kalev”. Ühing püüdis jätkata sajandi algul loodud samanimelise spordiseltsi traditsioone, kuid samal ajal allus nõukogulikule totalitaarspordi korraldusele.
Maal elav spordihuviline noorsugu ühines spordiühingusse “Jõud”. Üliõpilassport kuulus “Kalevi” alla.
Koolinoorsoo sportliku tegevuse korraldamiseks oli Haridusministeeriumi juures spordiühing “Noorus”. Tavakoolidest eraldus oskustöölisi ettevalmistav koolitus. Seal õppivatele noortele oli spordiühing “Tööjõureservid”.
Ametkondliku alluvuse järgi eksisteerisid veel sõjaväe spordiklubid ning spordiühingud “Lokomotiiv” raudtee-töötajatele ja “Dünamo” Siseministeeriumi või Julgeoleku-ministeeriumi asutustes töötajatele. Liikmeskonna jaotus polnud range, mistõttu näiteks “Dünamosse” kuulus palju häid sportlasi, kel polnud mingit pistmist miilitsa- või julgeolekuorganitega.
Ühiskondliku liini alglüliks oli asutuste / ettevõtete kehakultuurikollektiiv. 1985.a. oli Eestis 1696 kehakultuurikollektiivi. Tegelikult piirdusid kehakultuurikollektiivi ülesanded massiüritustega ja asutuste vaheliste võistlustega. Meisterlikkust taotlev sportlik tegevus toimus põhiliselt spordiühingute rajooni või linna nõukogude juhtimisel.
Spordiorganisatsioonide ühiskondlikku süsteemi juhtisid vabariiklikud kesknõukogud, alludes omakorda vabariiklikule spordikomiteele, seega riikliku süsteemi tippasutustele. Ka finantseerimine põhines suuresti riigi rahal, mis jõudis kesknõukogudele ka Ametiühingute Kesknõukogu või ametkondlike ministeeriumite vahendusel.
Kehaline kasvatus ja noorte sport
Alates 1.klassist oli kehaline kasvatus kõigis koolides kohustuslik ja toimus riiklikult kinnitatud programmi alusel. Kuna kehalisele kasvatusele oli ette nähtud vaid 2 tundi nädalas ning võimlate ja spordiväljakute olukord oli enamasti ebarahuldav, siis oli kooli kehalise kasvatuse efektiivsus madal. Olukorda pidi parandama vabatahtlik tegevus kooli kehakultuurikollektiivi spordiala sektsioonides. Märksa parema kehalise ettevalmistuse said spordikoolide õpilased.
Viiekümnendatel aastatel alustas R. Silla (hiljem professor) ulatuslikku uurimistööd, mille tulemused tõendasid suurema mahulise kehalise kasvatuse vajalikkust nii tervise kui kehalise ettevalmistuse aspektist võetuna. Kolmele nädalatunnile jõuti alles okupatsiooniaja lõpus ja seda vaid osas klassides.
Vaatamata kehalise kasvatuse lugemisele tähtsaks osaks kasvatusel üldse, jätkus suurel riigil väga väe raha spordirajatisteks, eriti koolides. Eksisteerisid kindlad nõuded, mis takistasid uutesse koolimajadesse nõuete kohaste võimlate ehitamist. Nende nõuete kohased ujumisbasseinid ei kuulunud koolihoonetesse. Mitmel eesti kooli direktoril kulus rohket vaeva erandi taotlemisel.
Kohustuslik kehaline kasvatus hõlmas ka esimese nelja kursuse üliõpilasi. Selleks loodi igas kõrgkoolis kehalise kasvatuse ja spordi kateeder. Üliõpilastel oli valida, kas käia kaks korda nädalas (a 2 tundi) kohustusliku kehalise kasvatuse tundides või lülituda spordisektsioonidesse harjutamaks 3-4 korda nädalas.
Noorte spordi põhialuseks olid spordikoolid, mis töötasid peaaegu kõigis Eesti linnades. Enamik neist allus Haridusministeeriumile. Lisandusid veel spordiühingute kesknõukogu poolt organiseeritud spordikoolid. Spordi tippu küündivate noorukite tarbeks olid kõrgema meisterlikkuse koolid.
1985.a. oli Eestis kokku 61 spordikooli. Tallinna Malekool kaasa arvatud, oli spordikoolides üle 30 000 õpilase. Soodsate võimaluste loomiseks ühendada sportlik tegevus ja õppetöö asutati Spordiinternaatkool Tallinna koos filiaaliga suusaspordi tarbeks Otepääl.
Koolidel oli õigus koondada sportlasi sportliku kallakuga klassidesse (1988.a. oli 66 spordiklassi 1650 õpilasega). Nagu spordiinternaatkoolis, nii ka spordiklassides korraldus õppetöö selliselt, et võimalused süstemaatiliseks treenimiseks oleksid suuremad. Spordiinternaatkoolis oli õppeaeg aasta võrra pikem.
Spordikoolide tegevuses esines formaalsust. Küllaldase tasu maksmiseks treeneritele täideti treeningrühmi perspektiivitute õpilastega, esines üksnes “paberil” olevaid treeningrühmi. Siiski andis spordikoolide süsteem asendamatu panuse noorsportlaste arenemiseks, oli järelkasvu taimelavaks.
Tippsport
Süsteem nägi ette spordikoolidest võrsuva paremiku koondumist spordiühingute juurde või kõrgkoolide spordiklubidesse. Vahepealseks lüliks olid “spordiroodud” armee garnisonide juures ja sõjaväe spordiklubid. Tippu ulatuvatele sportlastele maksti stipendiumi (see oli tegelikult armetu toetusraha võrreldes profisportlaste palgaga). Parimad üliõpilassportlased said õiguse 2 aasta võrra pikendatud õppeajale ja individuaalsele õppeplaanile. Soodustingimuste kasuefekti langetas finantseerimise tegelik vähesus, spordibaaside ja -varustuse vilets olu. Lisaks toimisid veel: 1) noorte psüühiline väljakurnamine varakult alanud suurekoormuselise treeninguga ja 2) vähesed võimalused, osalemiseks rahvusvahelistel võistlustel. Rahvusvahelistele tiitlivõistlustele pääses üksnes N.Liidu koondvõistkonnas. Sinna küündisid vaid parimad.
Paljud arenemisvõimelised noored jäid ilma rahvusvahelisest karastusest ja olulisest motiivist. Esines ka ukse sulgumist heade eesti sportlaste ees poliitilistel põhjustel (näiteks H.Lipp ei pääsenud Helsingi Olümpiamängudele, kus ta olnuks kuldmedali pretendent) või koondvõistkonda treenerite “oma-poisi poliitika” tõttu. Ometigi oli eestlaste sportlik edu tähelepanuvääriv.
N.Liidu koondvõistkonna koosseisus võitsid Eestist pärit sportlased Olümpiamängudel 12 kuld-, 12 hõbe- ja 11 pronksmedalit.
Tervisesport
Oli aeg, millal VTK-normide (“Valmis tööks ja kaitseks”) täitmine oli kohustuslik. Asutustes – ettevõtetes toimusid kohustuslikud normi täitmisvõistlused, jooksu- ja suusakrossid. Kuna eeltreeningut enamasti ei korraldatud, muutis sunnitus ettevalmistamatuks pingutuseks kehakultuuri vastumeelseks. Kuuekümnendatel aastatel loobuti sundvahenditest ja suhtumine kehakultuuri hakkas paranema. Populaarseks said rahvamatkad, naisvõimlemine, orienteerumisüritused, suusamatkad, rahvajooksud, sportlikud tervisenädalad.
Kaheksakümnendatel aastatel sai prestiižikaks osavõtt suusamaratonidest, eriti Tartu maratonist (65 km). Oli aasta, millal Tartu maratonist võttis osa enam kui 10 000 suusatajat. Koos jalgrattaralli ja 20 km sügisjooksuga moodustas suusamaraton kolmikürituse.
Rahvaspordi tegelikule levikule heitis varju linnade ja asutuste vaheline sotsialistlik võistlus, mis muutus osavõtjate arvu tagaajamiseks. Protokollidesse tehti juurdekirjutisi – võltsinguid nagu see üldse oli tavaks sotsialistliku võistluse puhul. Seoses sellega tuleb kahtlust väärivaks lugeda ka ENE-s toodu kehakultuurikollektiivi liikmete arv 1988.a. – 608 711.
Asutustele omane silmakirjalikkus avaldus spordi- ja tervisepäeva korraldamises asutustes. Sõideti asutuse puhkebaasi. Esmalt oli ette nähtud mõningane meelelahutuslik kehakultuuriüritus, millele järgnes saunapidu koos rohke alkoholi pruukimisega.
Tähelepanuväärne oli katse organiseerida ettevotetes tootmisvõimlemist. Selleks võeti tööle kehakultuurimetoodikud.
Kaader
ENE andmetel töötas 1985.a. Eestis 2843 palgalist töötajat kehakultuuri ja spordi alal, neist 775 treenerit ja 1067 kehalise kasvatuse õpetajat. Rõhuv enamus treeneritest ja kehalise kasvatuse õpetajatest omasid erialast kõrgharidust. Tartu Ülikooli koosseisus oli kehakultuuriteaduskond, mis alates 1973.a. spetsialiseerus treenerite ettevalmistusele. Kaheksakümnendatel aastatel lisandus kehakultuurimetoodikute koolitus. Arsti- ja kehakultuuriteaduskonna ühistööna toimus spordiarstide ettevalmistus. Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehalise kasvatuse teaduskond produtseeris valdavalt kehalise kasvatuse õpetajaid.
Sporditeadus
Esimesed teaduskraadid sporditeaduse valdkonnas kaitsti Tartu Ülikoolis 1954-1957. 1960.a. loodi ülikoolikehakultuuriteaduskonna juurde ühiskondlik teaduslabor, mis saavutas 1965.a. probleemlabori staatuse. Alates kuuekümnendate aastate teisest poolest omandas spordialane teadustöö laialdase haarde. Ajaperioodil 1954-1990 võrsus Tartu Ülikoolist 77 teaduste kandidaati (Ph.D.) ja 5 doktorit (D.Sc.). Neist on kõige suurema tunnustuse pälvinud Los Angelese ülikoolis töötav professor P.Kõrge. Ilmusid monograafiad eesti, vene ja inglise keeles, saadi autoritunnistusi. 1985.a. tunnistas NSVL Teaduste Akadeemia aasta parimate teadustööde hulka metaboolse ja hormonaalse adaptatsiooni uurimise TÜ Kehakultuuriteaduskonna Lihastalitluse probleemlabori poolt.
Teadustööde arengut pidurdas kõrgtasemel aparatuuri puudumine, ebapiisav finantseerimine, kontaktide piiratus rahvusvaheliste sporditeaduste keskustega, vähesed võimalused osaleda rahvusvahelistel teaduskonverentsidel. Siiski avaldusid nõukogude sporditeadusele omased piirangud ja puudused Eestis märksa vähemal määral kui mujal, sest Eesti kehakultuuriteaduskonnad ei allunud Üleliidulisele Spordikomiteele nagu Kehakultuuri instituudid teistes N.Liidu osades. Seetõttu polnud Eestis tarvis alluda teadustöö suhtes ebakompetentsetele direktiividele.
Olümpiamedali võitjad Eestist aastatel 1952-1988
Kuldmedal
J.Kotkas klassikaline maadlus Helsingi 1952
A.Antson kiiruisutamine Innsbruck 1964
S.Tsirkova võistkondlik vehklemine Mexico 1968
J.Talts tõstmine München 1971
J.Tarmak kõrgushüpe München 1971
A.Pikkus jalgratta meeskonnasõit Montreal 1976
J.Uudmäe kolmikhüpe Moskva 1980
I.Stukolkin teateujumine Moskva 1980
M.Riisman veepall Moskva 1980
V.Loor võrkpall Moskva 1980
E.Salumäe jalgrattasport, trekisprint Soul 1988
T.Sokk korvpall Soul 1988
Hõbemedal
I.Kullam korvpall Helsingi 1952
H.Kruus korvpall Helsingi 1952
J.Lõssov korvpall Helsingi 1952
M.Kaaleste aerutamine, kahesüst Melbourne 1956
H.Selge võistkondlik viievõistlus Rooma 1960
A.Tsutselov purjetamine Rooma 1960
R.Aun kümnevõistlus Tokyo 1964
J.Talts tõstmine Mexico 1968
J.Lipso korvpall Tokyo 1964
N.Poljakov purjetamine Moskva 1980
Tõnu Tõniste purjetamine Soul 1988
Toomas Tõniste purjetamine Soul 1988
Pronksmedal
B.Junk sportlik käimine Helsingi 1952
B.Junk sportlik käimine Melbourne 1956
A.Krikun korvpall Mexico 1968
P.Tomson korvpall Mexico 1968
J.Lipso korvpall Mexico 1968
G.Zazitski võistkondlik vehklemine München 1972
R.Arkemann sõudmine, neljapaat Montreal 1976
J.Tamm vasaraheide Moskva 1980
J.Tamm vasaraheide Soul 1988
I.Stukolkin ujumine Moskva 1980
A.Levandi suusakahevõistlus Calgary 1988
