Lembit Abel

Hobikorras põllumees, talvel suuskadel ja suvel rattal

Sündisin 1949. aasta juulis Elvas pere teise lapsena, peres oli kuus ja pool aastat vanem vend. Kooliteed alustasin Elva Keskkoolis 1956. aasta septembris ja lõpetasin kooli 1967. aasta juunis.

Metsa all oli meil oma staadion

Esimesed kokkupuuted spordiga olid juba lapsepõlves ja algklassides. Eeskuju andis ka vanem vend Rein, kes oli sõpradega rajanud metsa alla oma staadioni, kus sai harjutada kaugus- ja kõrgushüpet, kuulitõuget ja teisi alasid.

Kuna minu klassivennad ja eakaaslased elasid paljud Puiestee, Tähe, Liiva ja Uue tänava piirkonnas, siis toimusid meil omavahel jooksuvõistlused marsuudil Puiestee -Tähe – Liiva. Samuti olid ümbruskonna lastega rahvastepallivõistlused ja seda pimedani välja.

Ma olen elanud oma praeguses majas sünnist saati, ehk üle 71 aasta, seepärast on ümbruskond ka noorpõlves risti-põiki läbi kammitud.

Vanemad spordiga otseselt ei tegelenud. Isa oli pagar-kondiiter ja ema meie kooliskäimise ajal kodune. Aga vanemad toetasid igati meie ettevõtmisi.

Klassijuhatajale sport ei meeldinud

Kooliajal hakkasin osa võtma paljudest trennidest – korvpall, võrkpall, lasketrenn kui Päärde Mihkel tööle tuli, siis veel Mäesalu Heino juures suusatamas ja Suutre Peetri kergejõustikutrennis.

Lõplikult suusatamise ja laskesuusatamise juurde jäin 13-14 aastaselt. Treeningkaaslasteks olid Malle Simm, Kalev Pulla, Sulev Kirsimägi, Olev ja Lembit Roomets, Artur Hunt, Peeter Kuku, Helve Hillep, Juhan Lukk ja Lea Mäger. Noorematest Matti Mallo, Matti Paavo, Rein Margus, Agu Lamp ja Enn Peterson. Treeneriks oli Heino Mäesalu.

Kui trennidega alustasime, oli kohal oma 20 ja enam treenijat. Murdmaajooksu treening oli nagu „kelgukoertel” – üks ees ja teised järel. Võistlus läks kohe lahti. Jõutrenn oli Heidemanni (praegu Kesk) tänav 20 hoones. Ühes 15 ruutmeetri suuruses toas oli 20 treenijat, teises ruumis oli pool sellest suusalao all.

Võistlustel elati alati üksteisele kaasa ja suurimad innustajad olid omad trennikaaslased. Ainus kriitik oli klassijuhataja, kellele ilmselt sport ja sportlased ei meeldinud. Seepärast ei soosinud ta ka sporditegemist ja võistlustel käimist. Kooli lõpetamisel sain kaasa väga negatiivse iseloomustuse, nii et ülikooli kehakultuuriosakonna vastuvõtukomisjon oli väga üllatunud, aga heade sportlike tulemuste pärast mind ikkagi vastu võeti.

Teisel kursusel sain aga eksmati, sest tekkisid erimeelsused sõjalise kateedriga poliitilistes küsimustes.

Esikoht NSV Liidu koondise meeste ees

Edasi tuli minna sõjaväkke, kus teenisin Eestis piirivalvevägedes. Sõjaväes saime 1971. aastal koos Mati Kanepiga esikoha üleliidulistel võistlustel 2 X 7,5 km teatesõidus laskesuusatamises. Vastasteks olid NSV Liidu koondise mehed. Kõik olid üllatunud. Auhinnaks oli villane spordisärk.

Suusatasin veel pärast sõjaväge mõned aastad, aga sellele tegi lõpu loodus ise – mitmel aastal järjest ei olnud talvel enam lund.

Hiljem osalesin Tartu rajooni meistrivõistlustel, Elva Talimängudel, VTK talvises mitmevõistluses.

Elutee viis mind EPAsse agronoomiat õppima ja sellel suunal olen ma oma 40 aastat hobikorras tegutsenud. Põhitööks oli mul tuletõrjuja ja päästja Päästeametis.

Ole ainult mees ja tegutse!

Praegusel ajal on minu sportlikuks põhitegevuseks võistluste jälgimine teleka vahendusel. Talvel ikka suusatan kui lund on ja suvel sõidan rattaga. Spordipisik on veres, ilma ei saa. Tuleb ennast võimetekohaselt liigutada.

Sportimisel tuleb kindlasti pöörata tähelepanu õigele treeningtsüklile, et mitte üle treenida. Vaja on pidada piiri treeningu ja puhkeaja vahel. Muidu on läbipõlemine kiire tulema.

Elva spordieluga olen vägagi kursis. Siit on sirgunud ju tubli järelkasv laskesuusatajatele. Treener Rein Pedaja on super! Samuti on meie naabripoiss Caspar Austa väga tubli jalgrattur. Mäletan aega kui ta oli veel väike poisike ja hüppas hommikust õhtuni vedrukarguga.

Võrreldes meie noorusajaga on täna Elvas spordiga tegelemiseks üsna head tingimused. Ole ainult mees ja tegutse! Noortel jääb kohati puudu tahtekindlusest ja järjepidevusest.