Tuuli Kübarsepp

Laskespordis jätkuvalt tulejoonel

Olen sündinud 12. novembril 1994. aastal Tartus. Läksin 2002. aastal Tartu Kivilinna Gümnaasiumisse 1c klassi, mis oli tantsukallakuga klass. Seal sai palju rahvatantsu tantsitud ja isegi paaril tantsupeol käidud, vahvad klassikaaslased olid. Lõpetasin seal põhikooli ning edasi õppisin Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis reaalsuuna klassis. Palju matemaatikat ja reaalaineid oli minu jaoks päris keeruline, aga sain hakkama. Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei osanudki valida, mida edasi teha ning proovisin sisse saada mitmesse kõrgkooli. Esimeseks valituks oli Tartu Tervishoiu Kõrgkool, kus õppisin radioloogiatehnikuks. Käisin seal ühe aasta ning pärast praktikat Tallinnas otsustasin, et see pole hetkel ikka minu jaoks. Seejärel õppisin pool aastat Tartu Ülikoolis kehalise kasvatuse ja spordi eriala, kuid motivatsioon puudus ning käisin siis mõne kuu hoopis tööl.

Tee viis mu Eesti maaülikooli, kus õppisin kolm aastat maastikuarhitektuuri, mille ka lõpetasin ja sain oma bakalaureuse kraadi kätte. Ei olnud sellest erialast eriti vaimustuses ning magistrisse ei läinud.

Esimesed tabamused plekkpurkidele

Esimest kokkupuudet spordiga ei mäletagi. Käisime palju Tartu Tamme staadionil uisutamas, mis oli vahva. Hiljem üritasin paar proovitrenni teha iluuisutamises, aga lõpuks loobusin. Kuna mu ema oskab tennist mängida, siis käisin mingi aja ka tennisetrennis. Mulle treener ei meeldinud – pani mind palju pingutama (mis tegelikult ju ongi trenni mõte), aga kuna olin pigem paksuke, siis oli liiga raske ja lõpetasin tennise ära. Gümnaasiumis läksin aga uuesti tennist mängima ning käisin ka tantsutrennis.

Laskespordiga hakkasin tegelema põhikooli ajal. Laskespordini jõudsin isa kaudu, kes arvas, et kuna plekkpurkide pihta õhupüssiga laskmine tuli mul hästi välja, siis võiksin proovida ka päris laskesporti. Esimene laskmine oli Elva Tervisespordikeskuses 50m tiirus. Sain vist esimese korraga ka enam-vähem pihta,mäletan, et oli täiega lahe ning treener (Ave Nigul) oli väga tore ja julgustav. Trennis käima hakates sain ka sõpru juurde, mis edaspidi oli minu aoks väga oluline. Alati kui trenni läksin, sain ka kellegagi rääkida. 

Kõige olulisem oli pidev võistlemine noorte ja juunioride võistlustel, kus nägin kui hästi lasevad teised laskurid. Tahtsin olla ka sama hea ning kui lõpuks tulemused nendega medalikoha pärast võistlemiseks sama heaks sain, siis tekkis juba isegi hasart võistelda ja vaadata, kuidas nüüd edaspidi läheb. 

Ka suhtlemine on trennis oluline

Kuna laskmise trennis käies elasin Tartu lähedal Tõrvandis, siis alguses pidid mu vanemad, mõnikord ka vanaisa, mind trenni sõidutama. Hiljem hakkasin Elvas käima bussiga. Kui võistlused on, siis vanemad ikka uurivad, et kuidas läks ja kuidas trennikaaslastel, see on hea. Vanemad ja mu sugulased on ka sponsoreerinud mu varustust ja võistlustel käimist.

Pärast ülikooli lõpetamist kolisin Tallinnasse ning tõin ka kogu oma laskmisvarustuse siia. Kahjuks aga pean tunnistama, et Tallinnas ei käi ma pooltki nii palju laskmas, kui Elvas käisin. See vist on nii, et sõprade/tuttavate nägemine trennis ja suhtlemine oli mu jaoks vägagi oluline, aga siin Tallinnas Männiku lasketiirus käies ei ole see ikka päris see.

Minu sporditegemistes on kaasaelajateks olnud pere ja trennikaaslased ning põneva finaali ajal võistluste pealtvaatajad. Mulle see meeldis, aga kui finaalis näiteks seitsme teise finalistiga koos tulejoonel olin, siis mulle küll tähelepanu keskpunktis olla ei meeldinud.

Laskesporti tuleb nautida

Hinnates oma närvisüsteemi, arvan, et see on alati olnud üsna nõrk. Kriitika võtsin omaks, üritasin parandada ennast nii palju kui võimalik, aga pärast ebaõnnestumist olin ja olen praegugi kõige suurem kriitik ikkagi ise. Mõnikord on ka nii, et võistlus isegi läheb hästi ja tulemus on täitsa hea, kuid ise tunnen, et no ei olnud päris see, mis oleks võinud, siis ega ka see kiitus ei aita.

Arvan, et oleksin rohkem pidanud oma tegevust analüüsima ja mitte nii kergesti endast välja minema. Aga kuna üritan alati anda endast võimalikult palju, siis ebaõnnestumisi võtan liiga südamesse ja kurvastan. Poleks pidanud mõnikord nii palju heale tulemusele lootma kui polnud võistlusteks eriti trenni teinud. Tihti oli lõpuks nii, et mingit kindlat tulemust taga ajades unustasin nautida laskmissporti.Tagantjärele mõeldes olin tihti löödud, kui oodatud tulemust ei tulnud, võib-olla oleksin pidanud asjasse teisiti suhtuma.

Kavatsen laskespordiga ikka jätkata, käin ka võistlustel nii palju kui saan. Üritan ka spordiga üldiselt uuesti vaikselt tegelema hakata.

Praegu käin tööl (labori- ja mõõdistusteenust pakkuv ettevõte P.P. Labor OÜ) ja kuidagi on läinud nii, et üha vähem aega jääb spordi jaoks.

Soovitaksin sportimisel mitte kohe hakata tulemusi taga ajama, harjutage, andke endast nii palju kui võimalik, leidke uusi tuttavaid ja tundke rõõmu spordist. Kui pärast tahtmist on, võib muidugi ka harrastusspordi tasemelt edasi liikuda võistlusspordi juurde, aga see ei ole alati kõige olulisem.