Elva esimese jõusaali ehk TONIC CLUB saamislugu
Meenutab jõusaali 30. juubelil Marek Kalmus
Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, peaksin vist alustama nagu Agu Sihvka enda lugudes?
Aga vot ei teagi, võib olla sobiksid isegi Oskar Lutsu “Kevade” algusread paremini – kui Arno isaga koolimajja jõudis…
Jah, vist tõesti, sest kui ma 11 aastat jalgrattasporti teinuna oma ratta varna riputasin, hakkas aeg selleks küpseks saama, et Elva vajas endale jõusaali. “Tunnid” olid tegelikult juba alanud, kuid sellest allpool vähe pikemalt.
Seega, kui ma 1989. aastal rattaspordiga lõpparve tegin, olin ma suutnud juba armuda kehaehituse kunsti. Eks ma viimasel aastal murdsin rattale ka järjest enam truudust, leides ennast aina rohkem kangi ja hantlitega treenimas. Ratturi talvine ettevalmistus hõlmab endas päris suures mahus raskustega treenimist ja ju ma sealt selle algse pisiku endale külge sain.
Muidugi ei treeninud ma kohe alguses kindla eesmärgiga päris kulturistiks saada. Ei, see juhtus minuga pisut hiljem. Olin siis juba peaaegu aasta ratturite treeningruumis regulaarselt hantleid käinud katsumas, kui juhtusin trekivõistluste vihmapausi ajal Tallinnas videosalongis ühte filmi vaatama.
See otsustas hetkega ka minu jaoks kõik. Kummaline on see, et ma ju olin näinud pilte sarnastest musklis vendadest, kuid nad ei pakkunud mulle mitte mingit pinget kuni hetkeni, kui nägin ja sain teada, kes on Arnold Schwarzenegger.
Siinkohal ma temast ja temaga seonduvast enda puhul rohkem ei pajata. Sellest võiks küll omaette raamatu kirjutada, kuid antud lugu on siiski ühe väikelinna, minu kodu ja sünnilinna jõusaali saamisest.
…seal üks kang ja mõned hantlid…
1990. aasta suvi. Pigem suve algus, kui ma ühel päeval Elva kesklinnas kõndisin ja tagant lähenes mulle kolinal üks rattamees. Jõudes minuni, ta peatas enda päevinäinud meesteka “Minsk” ja ütles: “Tere Marek! Minu nimi on Tarmo Noop,” ning asus otse asja juurde. “Nägin sind paar nädalat tagasi linna saunas. Kus kohas sa treenid?”.
Tundsin muidugi kohe ennast meelitatuna, et keegi oli märganud minu vormuma hakkavaid muskleid. Vastasin ükskõikselt, et rattabaasis. Seal üks kang ja mõned hantlid. Seal käin vahel. (Tegelikult muidugi käisin enda rumalusest lausa iga päev).
Noop uuris, et kas ta võiks ka vahel tulla, kui ta Elvas on? Miks mitte, vastasin. Andsin talle oma telefoninumbri ja leppisime kokku, et ta helistab kui tahab tulla. Tarmo õppis tollal Tallinnas TPI-s ja sikutas usinalt kangi kuskil pealinna saalis.
Kui aus olla, siis märkasin seal linnasaunas minagi teda. Vaatasin, et oh kurja, mis kapp. Tollal ja eriti Elvas polnud suuri tugevaid vendi üldse, vaid mõni isehakanud “kantpea”, kes küll vaid enda meelest kõvad vennad olid. Ma loodan, et mu jutt nüüd pisut liiga vikerkaareliseks ei kiskunud seoses saunaga. See on võõras teema.
Ajas edasi minnes, kui olime rattabaasi treeningruumis juba pea aasta aeg-ajalt koos treeninud ja Tarmo veel paar enda tuttavatki kaasa toonud, küpses juba sõpradeks saanute vahel idee. Miks mitte teha ise Elvasse korralik jõusaal? Polnudki midagi rohkemat mõelda. Kõik olid kohe valmis ja täis indu asi teoks teha.
Mainin siinkohal ära ka need sõbrad, kelle Tarmo treeningutele kutsus. Noorsportlane Jaanus Mumm, kes tegi siis juba tõsiselt kulturismi ja oli juba ka Eesti noorte meistriks tulnud. Tema vend Urmas ja üks vene mees, Nikolai Krõstaljov. Asjaarmastaja, kes ise kodus seni oli hantleid tõstnud. Hiljem lisandus neid veelgi, kui uue saali ehitus juba käis – Priit Parksepp, Anneli (Paksepp) Pilliroog, Aivar Tani, Erlend Kiirin ja vahel oli veel keegi kambas. Ei mäleta praegu.
Mis meil siis saali tegemiseks vaja oli?
Loomulikult esmalt ruumi. Rauda. Rauamaterjali ja muidugi palju erineva raskusega hantleid ja kange. Kõik muu oli meil “olemas” – TÕELINE tahe, see kõik ära teha, sest tollal olime me kõik selle ala suured fanaatikud.
Ruumide osas vaatasimegi ringi alguses Elva gümnaasiumi keldrikorrusel, kus asus ja on ka siiani rattabaas. Seal oli unarusse jäetud maadlusnurk, kus matid olid veesüsteemi pidevatest leketest läbi ligunenud. Mädanesid ja haisesid. Keegi seal juba mõnda aega enam treeninguid ei teinud.
Läksime tollase spordikooli (mis asus samas keldriruumis) direktori Olaf Pruuli jutule. Ta oli otsekohe nõus. Ütles, et tehke plats puhtaks sellest jamast ja pind on teie. Lisaks lubas ise tuua telliseid ja segu vaheseinte ladumiseks ja nii ta ka tegi.
1991.aasta augustikuu kuumadel päevadel vedasin kahe ämbriga väljast krohvisegu keldrisse. Esmalt olin vana maadlussaali vaheseina ära lõhkunud ja need mädanevad maadlusmatid välja vedanud ning prügimäele toimetanud. Olin tollal nn sõjaväe altervatiivteenistuses, nii seda nimetati ning mul oli vaba aega rohkem kui meie sõpruskonnal, kes päeval tööl käisid.
Kui plats oli puhas, hakkas ka kohe vaheseina ehitus ja müüri ladumine pihta. Meil oli juhendajaks üks elukutseline ehitusmees, kes suurema töö küll ise ära tegi, kuid kätt saime proovida kõik.
Oli ka vastuseisu
Et nüüd ei jääks mulje, et absoluutselt kõik, kes teemasse pühendati, ka kohe sellest vaimustuses ning usinalt abiks ja toeks olid, siis pean kirjutama ka gümnaasiumi tollase direktori Vello Nammi kategoorilist vastuseisu saali ehitamisele. Ta ikka üritas kõvasti meie ettevõtmist nurjata, kuid kuna maja projekti põhjal oli see pind seal keldris nn eikellegimaa (vene ajal oli selline asi võimalik), siis oligi nii, et kes ees see mees.
Vello plaan oli sinna laiendada koolile kuuluva puutöökoja ruume, kuid ka see kukkus tal läbi, sest päästeteenistus keelas selle ära, kuna keldrikorrusel ei tohi hoida kergestisüttivaid materjale (selle kohta on ka vastav dokument säilinud).
Meil vedas. Vello tõmbas tagasi ja saali ruumide ehitus jätkus. Kuigi käis hiljem veel korduvalt saali uksevahel kurja pilguga seiramas, kuid ei öelnud enam midagi. Vähemalt mitte otse.
Jõumasinate valmistamine oli kõva proovikivi
Kuidas saada rauda masinate ehitamiseks? 1990ndate alguses vedeles vanarauda veel igal pool. Eks me midagi leidsime ka, kuid meil oli vaja ka kvaliteetset karp ja torumaterjali.
Ühe meie sõpruskonna liikme naaber töötas siis juba Elvas tegutsevas autoklaasitehases Elvex. Saime teada, et seal on just seda, mida meil vaja. Töötajatel oli ka õnneks võimalik enda tarbeks osta firmalt metalli. Nii ta siis tegigi firmaga mingi ostu-müügi lepingu, kus teatud meetrid üht ja teist kirja pandi.
Kui me raual järel käisime, laadisime me muidugi kogemata natuke rohkem materjali veoautole. Ärge pahandage! Ei mingit omakasu. Puhtalt Elva inimeste parema tervise huvides. Olid ajad…
Vajalik rauamaterjal oli meil nüüd olemas aga ei olnud tööriistu – puurid, trellid, relakad jne. Ka keevitust ei olnud. Keevituse sain ühelt sõbralt laenuks. Tööriistadeks olid ja jäid lõpuni mõned 10-se läbimõõduga puurid. Üks väga põdur vana trellpuur, mis rohkem vahele jättis, kui pöörles ja rauasaag. Jah tõesti, see oli kõik. Mõned mutrivõtmed lisaks. Kujutage nüüd ette!
Rohkem kui 20 jõusaali seadme ja pingi tegime me valmis nende riistadega. Kujutage ette ennast rauasaega lõikamas 80mm raudlatti, millest suuri hantleid teha. Neid saelehti ikka kulus, aga see oli omaette treening. Omaette nauding. Vähemalt minule, sest ma teadsin, et ma teen õiget asja. Või kuidas teha 10 mm puuriga 20 mm auke seadmetesse? Saab, kõike saab, kui teisi võimalusi ei ole.
Karp ja torumaterjale mõõtu tükeldamine oli selle kõrval mäng kuid mis mõõtu? Meil ei olnud ju mitte mingeid jooniseid masinatest ja polnud ka kuskilt võtta. Ei viitsinud keegi ka Tallinna kuskile saali neid mõõtma minna. Tegime kõik tunde järgi, näiteks masin on umbes nii ja nii kõrge ning nii lai. Siia tugijupid, sinna liigendid ja nii edasi, ja nii edasi… Kõik õnnestus. Väljaarvatud üks jalgade treenimise masin, mille nurgad said siiski niipalju valed, et surumisel liikumise kinni kiilus. Teise tegime juba õigesti.
Nii meie töö käis. Nädalavahetusel ehitasime saali ruume, õhtuti tegime rattabaasis trenni ja kahel päeval nädalas keevitasime seadmeid kokku. Sealsamas spordikooli keldrikorrusel, koridori kaugemas lõpus, kus ratturitel oli siis veel üks tühi laoruum.
Selle ruumi ehitamisel olin olnud ka mina asjamees. Nimelt oli seal oma 100 ruutmeetrit potentsiaalseid ruume maja ehituse käigus pinnast täis jäetud. Põhjus oli selles, et gümnaasiumi see nurk sattus vale planeerimise käigus nii pehmele ja soisele pinnasele, et peeti targemaks sinna midagi mitte teha. Maja tehti valmis ja see ei vajunud õnneks kuskile. Minu isa, rattatreener, küsis need maast laeni pinnast täis ruumid ratturitele. Mida ka lahkesti lubati. Seal jätkus ratturitele labidaga ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) treeninguid pikaks ajaks. Kuna sellel ruumil ei olnud ühtegi ust, kust pinnast välja vedada, siis kõik need tonnid pinnast vedasime välja maja vundamendipaneeli alt, mis oli vajumise kartuses lahti jäetud. See oli karm töö. Nagu koopa või käigu kaevamine.
Hiljem sai kõik muidugi nii seest kui väljast ka majaseina toetava täiendava vundamendi ning kõik püsib ilusti siiani.
Selles ruumis see keevitamine meil käiski. Spordikooli direktor Olaf Pruuli oli välisseina lasknud väikese ukse teha, mis oli küll keevitamise ajal lahti, kuid ruum oli sellegi poolest sinist suitsu laest põrandani täis. Tuli teha pause ja oodata suitsu sedavõrd hajumist, et näeks, mida üldse keevitada. Jah, tasuta piima ei andnud meile keegi.
Kes muide mäletab, siis just tollal oli Eestis toiduainetega väga halvasti. Piima sai poest mingil perioodil vaid maohaigete laste ja beebidega pered. Leiba alguses päts päevas. Hiljem isegi päts nädalas. Saia said vaid piltidelt vaadata. Liha ja vorstitooted olid poes rohkem leti all, kui peal. Isegi kalakonservid olid täiesti otsas… Talongimajanduse tulles muutus mõnevõrra kordineeritumaks.
TONIC sai teoks, jõusaal laienes ja täienes
Kõigele vaatamata 1991. aasta augustis see projekt käivitus ja 1992 aasta 20. aprillil oli jõusaal avamiseks valmis. Võiks ju veel pikalt pinkide ehituse detailidel peatuda. Kust saada porolooni, kust katteks termantiini, väikseid naelu jne. Poed olid ju kõik tühjad aga kui kuidagi ei saanud, siis kuidagi ikka sai. Talongiviinad ja -suitsud oli väärt valuuta. Kõik sai olema.
Avamispäeval, 22. aprilli õhtul kell 17, oli saali ukse taga ligi sada huvilist, kes soovisid ennast treeningutele registreerida. Mälu ütleb, et kuupiletiks oli 60 vene rubla. Suvel tuli Eesti kroon, kuid seda kuupileti hinda kahjuks enam ei mäleta. Eks ta tollase vahetuskursi järgi midagi sarnast oli. Pigem üliodav inimeste jaoks, kes treenida soovisid.
Jõusaal tegutses TONIC nime all 11 aastat. Ristiisaks jõusaalile hakkas Tarmo Noop. Tema idee oli selline nimi panna.
Seejärel kinkisime me selle spordikoolile. Aastal 2003 tehti seal korralik remont ja ka sisustus vahetus. Mäletan, et neil õnnestus osta Tallinnas tegutsenud Tulbi spordiklubi masinapark. Ruume pisut laiendati ning treeningud linnarahvale ja spordikoolile jätkusid.
Aastatel 2014 – 2015 remonditi ja laiendati saali veelgi. Kui algne TONIC oli 97 ruutmeetrit koos treeneri ruumiga, siis 2015. aastal sai ruumi suuruseks kokku juba umbes 150 ruutmeetrit.
Praegu on aasta 2022 aprill. Vana TONIC pidas just äsja sümboolselt oma 30. tegutsemisaasta juubelit.
Puiestee tänava gümnaasiumihoonet ootab ees juba sellel suvel kapitaalremont. Tänapäeval nimetatakse seda täislaks renoveerimiseks. Saal, mis hetkel kui seda lugu kirjutan veel tegutseb, kolib pärast remonti majas natuke teisele kohale. Mis seal täpsemalt olema saab, ma ei oska öelda. Jääb vist rohkem ainult spordiklubide kasutusse.
Igal juhul on Elval juba mõned aastad olemas Elva algkooli juurdeehitusena tehtud spordihoones korralik jõusaal koos saunade ja pesemistingimustega. Midagi on seal ka kergejõustiklaste tarbeks, pallimängijatele ja teistele spordihuvilistele. Kõik on tegelikult väga hästi. Igal juhul palju paremini kui 1992. aastal, kui pärast trenni oli soovijatel ennast võimalik pesta vaid külma veega.
Ajad muutuvad. Annaks Jumal, et vaid paremuse poole.
