Maie Kuldkepp (Kimask)

Treener kinkis mulle suusavarustuse

Elva keskkoolis toimusid 1966. astal vabariigi esimese spordiklassi sisseastumiskatsed. Katsetele sattusin juhuslikult. Lõpetasin Põltsamaa keskkoolis 9. klassi ja soovisin sisse saada Tartu kunstikooli. Proovitööde põhjal tuligi teade, et võin tulla katsetele. Kolm päeva enne Tartusse sõitmist kuulsin raadiost, et Elvas toimuvad katsed spordiklassi. Olin kogu aeg spordist huvitatud ja see meeldis mulle väga. Sõitsin kohe Elvasse. Katsetele saabunuid oli seal väga palju ja ma ei uuskunud, et ma kooli sisse saan. Katsed olid rasked, päev venis pikaks ja ma usun, et paljud olid väga väsinud. Kõige viimane proovikivi oli vestlus ja igasugustele küsimustele vastamine. Lõpuks kutsuti meid aulassse ja loeti ette nimed, kes kooli sisse said. Olin ka õnneks nimekirjas ja valisin suusatamise eriala.

Tartusse kunstikooli ma enam ei praoovinud, sest kõik dokumendid olid nüüd Elva Keskkoolis.

Seiklus internaadis

Elu internaadis oli üsna vahva ja mõnus. Kui huvitav või igav sul seal oli olenes sinust endast. Muidugi pidid alati teistega arvestama, teisiti ei saanud ollagi. Sisekord internaadis oli kõva. Kõige rohkem häiris, et kell 22 pidid alati „kodus” olema. Ükskord jõudsin kell 21.55, aga uks oli juba lukus. Tüdrukute toad olid teisel korrusel, poiste omad esimesel. Sisse saamiseks tuli poiste abi kasutada. Hiilisin oma klassi poiste akna taha ja koputasin. Veelma Toivo magas otse akna all ja avas ruttu akna. Olin juba peaaegu toas, kui kuulsime kasvataja samme uksele lähenemas, tema tegi igaõhtust rutiinset kontrolli. Ronisin kähku Toitsi voodi allla.Toits hüppas voodisse ja põrutas mulle reformvoodi põhjaga korralikult vastu selga. Sain haiget, aga tuli vait olla. Kõik see tegi poistele nalja ja nad kõkutasid nerda. Kasvataja püüdis poisse korrale kutsuda, sest arvas, et naerualune on tema. Asi võttis tõsise pöörde, kui kasvataja suundus ukse poole, et minna teisele korrusele tüdrukuid üle vaatama.

Üks poistest, vist Jüri Kalda, hüppas voodist püsti ja meelitas kasvataja mingi ettekäändega naabertuppa. Toits tegi uksel mulle katet ja jooksin ruttu oma tuppa. Hüpppasin koos riietega voodisse ja juba oligi kasvataja kohal. Olukord lõppes minu jaoks hästi. Kui oleksin poiste toas vahele jäänud ja veel voodi all, oleks mind kindlasti koolist välja visatud.

Henn Tiivel jättis rütmikas suvetööle

Õppekavas olid ka rütmikatunnid, õpetajaks koleerilise iseloomuga maksimalist Henn Tiivel, kes andis ka kunstitunde, sealhulgas joonestamist. Oli üks omapärane, ettearvamatu ja huvitav õpetaja. Tema tundides ei olnud kunagi igav. Ükskõik, kuidas ta ka proovile pandi, kaotajaks jäi ikkagi õpilane. Ühe joonestamise tunni ajal panime ta proovile. Kui õpetaja klassi astus, seisime kõik koolipinkide peal. Tiivel tervitas viisakalt, muigas ja suundus oma laua poole. Jõudnud tahvli juurde, sõlmis ta rahulikult kingapaelad lahti, võttis kingad jalast ja ronis laua peale. Vaatas meid laia naeratusega ja ütles, et viisakas inimene enne kui laua peale ronib, võtab ikka kingad jalast. Naersime kõik rõõmsasti üheskoos ja tund algas. Tunni lõpuks istusime meie korralikult koolipingis, ainult õpetaja seisi truult laua peal. Kell helises, tund lõppes. Tiivel ronis laualt maha, sidus oma kingad jalga ja tippis laia naeratusega uksest välja. „Nägemiseni!” ütles ta ja läinud oligi.

Õpetaja Tiivelile ei meeldinud, kui tema üle nalja visati, kuigi ise sageli teiste üle nalja heitis. Ühes rütmikatunnis ei suutnud me ühtegi harjutust nii sooritada, nagu tema tahtis. Ta vihastas ja esitas klassile küsimuse, millele üks poiss ka poolnaljatades vastas. Vastus Tiivelile ei meeldinud, ta läks näost punaseks ja nõudis poisi nime, kes nii vastas. Keegi ei öelnud, olukord oli koomiline. Seisin esimeses reas ja pahvatasin naerma, minuga ühines terve klass. Tiivel katkestas tunni ja käskis mul endaga kaasa tulla. Enne õpetajate toa ust seisatas ja ütles, et mul on rütmikas suvetöö.

Ja suvel siis kõndisime õpetaja Tiiveliga piki koolimaja sisekoridore, käed välja sirutatud ja „ikka päikesele vastu”, nagu õpeaja öelda tavatses. See kestis kaks nädalat, Tiivel pidi ära sõitma ja sain oma arvestuse kätte.

Kõigele vaatamata läksin Tiiveli kunstiringi. Tunnid olid huvitavad, kuidagi märkamatult suunas õpetaja sind just õigeid asju märkama ja paberile panema. Kahjuks ei võimaldanud treeningud ja laagrid korralikult kunstiringi tundides käia ja nii need minu jaoks lõppesid.

Minu esimene suusatreener Heino Mäesalu

Ta oli järjekindel, tark, hoolitsev ja täpne. Kõige selle juures ei puudunud tal ka hea huumorimeel. Tänu temale oli meil väga ühtekuuluv, üksteist mõistev ja toetav suusapere.

Üks näide treeneri hoolivusest. Elvas toimusid Eesti koolinoorte meistrivõistlused. Mõned päevad varem läksime võistlusradu üle sõitma – suusa- ja kepijälgi tugevdama. Ilm oli külm, kuid ilus, tuju hea, lõõpisime ja naersime. Sellel päeval sain endale uued Järvineni suusad ja kepid saabusid just Tallinnast. Suusad kaenlas, sörkisime Kulbilohu suusaradadele. Panin suusad alla ja korraga oli Heints minu juures ja soovitas mul koju minna. Miks? „Teie, tüdrukud, olete tulevased emad, peate oma tervist hoidma,” ütles Mäesalu ja sammus suusarajale. Suuski alla pannes paljastus mul selg ja sellest aitas, pöördusingi koju tegasi. Kahju oli, aga see õppetund jäi alatiseks meelde.

Heints oli üle vaabariigi kuulus omakeedetud suusamääretega. Meie keeles olid need „O.K” määrded. Põhikomponendiks oli suusatõrv, millele ta lisas veel midagi, millest teadis ainult tema ise. See oli vedel sulailma ja jäise raja libisemis- ja pidamismääre. Ükskord toimusid Otepääl spordiühingu Dünamo üleliidulised võistlused. Ilm oli väga soe ja suuskadel pidamine null. Eesti koondisel pidas tänu Heintsi salamäärdele suusk aga ideaalselt.

Olime majutatud Dünamo baasi. Öösel kuulsime allkorrusel siginat-saginat ja uste paukumist. Hommik oli ilus päikesepaisteline, külma viis kraadi. Võistlusrada oli kohati jääs. Meie Eesti koondisel läks üsna hästi. Kehvasti läks aga Valgevene (või oli see Ukraina) koondise suusatajatel, kelle suuskade alla kogunesid tohutud lumeklombid, millest vabaneti kuuseokstel sõites. Nüüd selgus ka öise lärmi põhjus. Mäesalu läks öösel kella nalja paiku kontrollima, kas suusaboks on ikka lukus. Uks oli lahti murtud ja kõik O.K. määrded kadunud. Treener kihutas oma Zporožetsil Elvasse, keetis vastavalt ilmale uue määrde (võrreldes eelmise päevaga oli külmem) ja oli hommikuks tagasi. Nüüd oli selge, et võistlejad, kelle suusad kinni jäid, kasutasid ilmselt meie sulailma O.K. määret. Hiljem kuulsime, et see võistkond diskvalifitseeriti.

Heints oli ka suuremeelne. Kui lõpetasin Elva keskkooli, siis kinkis ta mulle terve suusavarustuse. Selle varustusega sõitsin ma ka EPA naiskonnas Keila-Tallinn suusamaratoni, mille ära võitsime.