Kait Kompus

Neljarattaline on ikka lahedam kui kaherattaline

Sündinud olen 16. märtsil 1994. aastal. Elukohaks on olnud Elva ning aastatel 2001-2013 õppisin Elva Gümnaasiumis.

Motohuvi on peretraditsioon

Esimesed kokkupuuted spordiga ulatuvad koolieelsesse aega, kui osalesin kohalikel laste rattasõitudel ümber Arbi järve. Regulaarselt hakkasin spordiga tegelema algklassides, proovitud sai erinevaid treeninguid. Pikemalt jäin püsima kergejõustiku juurde, osalesin ka võistlussarjas TV10 olümpiastarti tõkkejooksus.

Aastal 2006 alustasime koos vend Kaidoriga sporditeed motokrossis. Sõiduvahendiks oli väike 90cc quad, mida vennaga jagasime. Motokrossi kõrval alustasin ka laskesuusatamisega, kust sain hea füüsilise ettevalmistuse. Peretraditsiooniks kujuneski meil ühiselt motokrossidel käimine, kus veetsin enamasti kõik suvised nädalavahetused.

Isa ütles, et aja oma asja

Perekonna osa minu motospordikarjääris on väga suur. Ilma pere toetuseta ei oleks ma selle spordialaga tegelenud. Palju aega veetsime võistlustel ja isa garaažis masinaid ette valmistades. Vanemaks saades hakkasin tajuma ka seda, kui suurt rahakotti see spordiala tegelikult nõuab.

Kaasaelajaid, kes sõitsid üle Eesti toimunud võistlustele alati kohale, oli mul üpris palju. Tuttavate ja sõprade kohalolek raja kõrval annab palju ka mentaalselt juurde, sest tavaliselt on võisteldes ergutajaid raja kõrvalt kuulda kui häälekalt kaasa elatakse. Nendest kaasaelajatest, kes algusest peale on mind toetanud ja mulle kaasa elanud, on saanud ajapikku ka meie peretuttavad ja head sõbrad, kellega suhtleme tänaseni.

Kiituse ja kriitika kohta ei saa öelda, et noorena meile vennaga väga kriitikat jagati. Meiega suheldi alati nii, et saaksime aru, mida tegime valesti või mida peaks paremini tegema. Kui mingil hetkel isegi tuli kriitika kuskilt kõrvalt, siis tavaliselt ei lasknud ma sellel ennast häirida ja isa ütles, et aja oma asja.

Eks ka närvisüsteem pidi tugev olema, aga tavaliselt enne starte hakkas süda ikka kiiremini lööma küll. Kui aga stardipuu kukkus olin juba omas mullis.

Konkurente oli mul omal ajal päris palju. Igaüks võis võidu eest heidelda ja ei saa öelda, et keegi oleks kellestki parem olnud. Aga põhilised tegijad olid Meelis Jürgenson, Helari Järv, Kaspar Kangur, Andro Halliko. Ja paljud lätlased, kes Eestis võistlemas käisid.

Kaks kuninga tiitlit ühe päevaga

Eredamad tulemused ATV-sõitudes pärinevad aastatest 2008-2010. Kahel aastal järjest, 2008 ja 2009 õnnestus mul tulla Läti meistriks Quad 200cc klassis, praeguse nimega Quad juunior klass. Samas masinaklassis saavutasin Eesti meistritiitli 2009. aastal ja samal aastal tulid ka Pärnu Kuninga võidud Quad 200 ja Quad Open klassis. Järgmisel aastal tuli Quad Open klassis esimene Eesti meistrivõistluste etapivõit Tihemetsas ning Eesti meistrivõistlustelt pronksmedal.

Kõige magusam võit oli aastal 2009 võistlusel Pärnu Kuninga tiitlile (Castrol motokrossi EMV ja Balti MV etapp), kui sõitsin viimast hooaega Quad 200 juunioride klassis ja startisin võimalusel ka meeste Open klassis, et koguda kogemusi järgmiseks hooajaks, kus pidin sõitma täiskohaga Quad Open klassis.

Eriti magusaks tegi võistluspäeva see, et võitsin mõlema klassi kokkuvõtte.

Sõidud olid nendel masinaklassidel järjest, mis tähendas seda, et pidin teistega võrreldes tegema päevas kaks korda rohkem starte – kaks starti Quad 200 klassis ja kaks Open klassis.

Quad 200 oli minu põhieesmärk ja püüdsin siin oma esimest meistritiitlit, kuna eelneval aastal olin kaotanud selle vigastuse tõttu. Esimene sõit möödus üpris kergelt ja võitsin sõidu üsna kindlalt. Hüpates sealt kohe suure masina peale, tundsin natuke väsimust ja läksin Open klassi sõitma mõttega lihtsalt trenni teha ja vaadata, mis tuleb. Start oli üsna tagasihoidlik ja lõpetasin sõidu seitsmendal kohal. Pärast seda oli kaks tundi kosumisaega, mida oli hädasti vaja.

Pärast kerget und tundsin ennast üsna värskena ja võitsin Quad 200 teise sõidu veel kindlamalt. Samuti ei tundnud ma enne Open klassi viimast sõitu ka erilist väsimust ning otsustasin, et lähen seekord starti võitma ja vaatama, mis sealt edasi saab. Stardist saingi esimesena minema ning enda ja teiste suureks üllatuseks suutsin kogu sõitu juhtida ja sellega ka etapivõidu võtta.

Oli väga lahe näha inimeste reaktsiooni, kui pärast juunioride poodiumi sain noore poisina astuda ka meeste kõrval kõige kõrgemale astmele.

Aga on olnud ka untsuminekuid. Üks ebaõnnestunumaid sõite oli Läti etapil, kus oli kohal kogu Baltikumi paremik ja võistlesin tookord esimest korda esikoha eest Lätis. Päevas oli kavas kolm starti ja iga sõit kestis viis ringi. Kahjuks tekkisid iga sõidu viimasel ringil masinaga tehnilised probleemid, mis mind esikohalt raja äärde jätsid.

Lätis raha teenimas

Ühel aastal palgati mind Lätti sõitma, kuna Läti sarjas oli väga oluline tiimile punktide kogumine (meeskonnale kogusid punkte iga klassi parimad sõitjad). Kuna ühel meeskonnal polnud enda ridades head quadi sõitjat, palgati mind nende ridadesse. Kogemus oli vägev ja tekkis kohe suure sportlase tunne, sest esimest korda maksti sõitmise eest palka ja mida parema koha ja rohkem punkte teenisid, seda rohkem maksti.

Kokku võtsin Läti sarjas osa neljast etapist, kus kolmel tulin poodiumile ja neljandal katkestasin kõik sõidud esikoha pealt, mis oleks mulle toonud esimese etapivõidu Lätis.

Ebaõnnestunud hüpe ja tsikliproov pealinnas

Kõige ekstreemsemad läbielamised on seotud kukkumistega ja üheks, mis mul alatiseks meelde jääb, on treening Kosel, kus üritasin sooritada hüpet, millega polnud Eestis edukalt keegi veel Quadiga hakkama saanud. Varem oli olnud üks katse, kus maandumisel purunes masina tagavõll.

Sõidu ajal siis otsustasin, et mis seal ikka, lähen ja proovin. Lõppes katse sellega, et pidin masina õhus hülgama ja ise edasi lendama. Õnneks jäid luud-kondid terveks ja sain paar päeva hiljem uuesti treeningutega alustada.

Mulle pakuti ka sponsorlust Tallinnast, kuid konks oli selles, et oleksin pidanud vahetama neljarattalise masina kaherattalise vastu.

Pärast väikest mõtlemisaega otsustasin selle võimaluse vastu võtta ja nii pakkisin oma riided kotti ning sõitsin Tallinnasse, kus mind ootas proovimiseks kaks erineva võimsusega tsiklit Honda – 250cc ja 450cc.

Pärast pikka testimise päeva pidin langetama otsuse, kumma masinaga edasi tahaksin liikuda. Arvestades minu täiesti puuduvaid kogemusi tsikliga, valisin 250 kasuks, kuna sellega oli lihtsam tasakaalu hoida. Otsus tehtud, sõitsime Kawasaki esindusse, kust osteti uus 250 krossikas, et ma saaksin treeningutega jätkata. Järgmine päev saigi terve päev sõidetud ja kogemusi kogutud, mis oli minu jaoks täiesti teine maailm.

See ettevõtmine jäi aga kahjuks katki, kuna nende soov oli, et ma koliksin kohe Tallinnasse, mina aga polnud selleks päris valmis ja samas tundsin, et quadiga sõita on ikka lahedam.

Natuke kurb oli lõpetada

Minu sõiduvahenditeks motospordis on olnud erinevaid masinaid. 2006. aastal oli esimeseks masinaks Polaris 90cc, järgneval kolmel aastal Yamaha Blaster 200cc. Seejärel Quadid KTM 525cc ning Suzuki 450cc.

Aktiivse motospordiga tegelemise lõpetamisel polnud mul suurt midagi kaaluda, kuna kogu see sport toetub Eestis paljuski vanemate rahakotile. Eks natuke oli kurb lõpetada, aga heameel on selle üle, et üldse nii pikalt sain motospordiga tegeleda.

Kripeldama midagi ei jää, olen õnnelik, et sain selle alaga tegeleda ja jõuda tasemele, mille nii lühikese ajaga saavutasin.

Eks tulevikule mõeldes oleks tore, kui oma laps/lapsed tegeleks ka motospordiga, aga kui nad valivad midagi muud, siis tuleb neid selles toetada.

Poisile tuleb anda eakohane masin

Kui jagada soovitusi algajatele sellel spordialal, siis tuleb varuda aega ja tegeleda enda oskuste arendamisega noores eas. Praegu ma näen väga palju seda, kus noortele poistele panevad vanemad alla suured ja võimsad masinad, millest poistel ei käi jõud üle. Oma kasvu järgi masinaga peaks sõitma seni, kuni poiss sõidab masinaga, mitte vastupidi.

Vanematele ei oska ma siinkohal väga palju nõu anda peale selle, et füüsis peab krossisõidus olema väga hea, pange sellele rohkem rõhku.

Elva – see on sport looduses

Tööalal olen hetkel mööblitisler ja valmistan oma ettevõttega Furnipro Grupp OÜ eritellimusmööblit Tartus.

Motokrossiga olen siiani väga lähedalt seotud. Käime endiselt vennaga krossidel kaasa elamas ja abis meie ühisel heal sõbral Kevin Saarel, kes on nüüd kroonitud juba viiekordseks Euroopa meistriks Quad Open klassis.

Elva on minu arvates üks parimaid kohti, kus sporti teha, kuna hindan väga looduse keskel sportimist. Eriti mõnusad on Tartumaa tervisespordikeskuse metsad, kus käin jooksmas, ratast sõitmas ja suusatamas.

Elva spordi tulevikule mõeldes on arenguruumi alati, paljud soovivad Elvas näha näiteks ujulat. Kui ise ka veel krossi sõidaks siis oleks ujumine minu põhiline treening, mis annaks väga hea füüsilise ettevalmistuse.