Heiki Mäesalu
- Paljukordne Eesti meister veteranide klassis laskesuusatamises, kergejõustikus ja triatlonis.
- Eesti Firmaspordi meister 2018. ja Eesti sportlikuim firmajuht 2019. aastal.
Spordis tuleb osata võita ja õigel ajal lahkuda
Sündisin kuuekümnendate aastate alguses Elvas, kui siin veel sünnitusmaja oli. Minu isa, Heino Mäesalu, oli just Tartu Ülikoolis kehakultuuri teaduskonna lõpetanud ja suunatud Elvasse treeneriks. Kohtas siin minu ema ja siis õige pea ka mind.
Spordiga tegelemine oli tol ajal Nõukogude Liidus väga lugupeetud tegevus ja kindlasti ka üks võimalustest ennast realiseerida ning midagi elus saavutada.
Kahtlemata mäletavad meie- ja vanemaealised selliseid legendaarseid Elva sporditegelasi, nagu Richard Anton, Arnold Ots, Jüri Malts, Kalev Pukk, Peeter Suutre ja muidugi minu isa Heino Mäesalu. Kui sellised korüfeed asja vedasid, ei saanud sport kellestki mööda minna.
Eks temast treener ikka tuleb
Oma esimestest kokkupuudetest teadliku spordiga mäletan seda, et kui käisin isaga kaasas tema antud treeningutel, proovisin kõik meelde jätta. Suusatasin kodus ümber maja ja viskasin pikali, imiteerides suusakepiga püssilaskmist.
Kodutänavas sai poistega kõvasti jalgpalli taotud ja peetud oma tänava meistrivõistlusi jooksmises. Osalesid ka tüdrukud, kes olles füüsilises arengus poistest ees, need jooksud sageli ka võitsid.
Kooli ajal proovisin mitut spordiala – kergejõustikku, laskmist ja suusatamist. Lõpuks jäin pidama laskesuusatamisse, sest seitsmenda klassi lõpetamise järel suvel ütles isa, et poiss, nüüd on aeg endale üks kindel ala valida ja sellega tegelema jääda.
Ega ma noorsportlasena eriti usin harjutaja ei olnud ja tulemused polnud ka midagi erilist. Paar noortemeistri tiitlit ja mõned medalid siiski tulid. Klassis peeti mind ikkagi kõvaks spordipoisiks ja kui olid arutelud, kes kuna kellekski saab, siis minu kohta arvati alati, et eks temast treener ikka tuleb.
Ise polnud ma selles üldsegi nii kindel, seda kuni aastani 1981. Olin just sügisel saanud lahti Nõukogude armee spordiroodust ning päevakorda tekkis oma elukutse valimine. Isa ja arstist ema oleks minus tahtnud näha arstiteaduskonna üliõpilast, aga paraku pidin tõdema, et see latt oleks minu jaoks liiga kõrge olnud. Seega valisin kehakultuuri.
Ja kahetsema seda ei pidanud. Meil oli väga tore kursus, huvitav õppetöö ja sealt leidsin ma ka ühe tüdruku, tänu kellele olen saavutanud oma elus kõik, mida olen soovinud -armastuse, kaks toredat tütart ja oma kodu Elvas.
Medaleid hakkas tulema
Kõrgkool lõpetatud ja diplom taskus, leidsime end koos abikaasaga Elva Keskkoolist õpilasi treeningutele värbamas. Kuna meie alal olid juba legendaarsed treenerid ees, laskesuustamises Rein Pedaja ja kergejõustikus Helle-Marit Päärde, siis tundus, et kõik koor õpilaste osas oli juba riisutud. Ometi leidsime palju toredaid ja andekaid noori, kes leidsid ka endas motivatsiooni kahe noore treeneri näpunäidete järgi sportima hakata. Alustasime nullist, aga paari kolme aastaga olime oma õpilastega jõudnud kannule juba kolleegide parimatele ning medaleid hakkas tulema. Eks oli omajagu ka muresid nagu varustus, koolist õpilaste võistlustele saamine ja pereelu kombineerimine spordilaagritega. Rõõmu tegid aga õpilaste arengud ja üha paranevad tulemused.
Minu parimad õpilased olid kõik ka paljukordsed Eesti noortemeistrid: Kalmer Kilvits, Kaupo Ottas, Lehar Lepik, Heidi Purga, Helen Laks. Suurde sporti neist keegi kahjuks ei jõudnud, mis on kindlasti ka minu süü, aga tublid inimesed ja kodanikud on nendest kõigist ning ka teistest, kes trennis käisid, saanud.
Treeneritöö lõppes, sport jäi
Kuna olime mõlemad treenerid, siis pereelu ja lastega tegelemine sobis treeneritööga päris hästi kokku. Hommikupoole olid lastega kodus ja lõunast õpilastega trennis, kus ka oma lapsed kaasas.
Sellele ajale trehvas omariikluse taastamine, ka reaalne elu muutus seetõttu oluliselt. Peres oli kaks väikest last, kes hakkasid kooli minema, treeneri palk oli suhteliselt kesine, tuli leida võimalused pere ülalpidamiseks.
Mitmed hakkajad sõbrad, kes alustasid ettevõtlusega, vajasid personali, eriti asjatundliku personali. Nii sukeldusime spordikaubandusse ja mida edasi, seda sügavamale. See aga hakkas treeneritööd segama, kuni lõpuks pidime sellest kahjuks loobuma.
Mina olin 15 aastat spordikaubanduses, seejärel viis aastat automüügis, ning viimased kümme töötan Saint Gobainis haldusjuhina. Abikaasal saab peagi 25 aastat Swedpankis.
Spordiga pole aga side katkenud. Üle kolme päeva ei saa spordita olla, mis tähendab kindlasti jooksu- või suusarajale siirdumist. Olen asjaarmastajana osalenud paarkümmend aastat erinevatel aladel ja iga tasemega spordivõistlustel Eestis.
Kui mõned aastad tagasi oma medaleid inventeerisin, siis selgus , et olen neljakümne kordne Eesti meister. Kuldasid on võidetud laskesuusatamises, kergejõustikus ja triatlonis. Olen üle neljakümne kordne Eesti Firmaspordi meister ja aastal 2019 võitsin Eesti sportlikuima firmajuhi tiitli.
Kuna aastaid on juba piisavalt ja tulemusi ka, siis olen heietanud võistluspordist loobumise mõtteid. Edukalt sporti teha on ju tegelikult lihtne, tuleb osata ainult kahte asja: võita ja õigel ajal lahkuda!
Isa õpilased olid Eesti absoluutses tipus
Kui meenutada minu isa, Heino Mäesalu tegemisi, siis spordist oli tema elu küll täiega läbi imbunud. Alustas Võrumaal noore mehena kergejõustikuga, ülikoolis lõpetas kehakultuuriteaduskonna ja töötas Tartu Rajooni Laste- ja Noorte Spordikoolis treenerina pikka aega. Oma karjääri lõpuni oli Heino Mäesalu Eesti laskesuusatamise koondise vanemtreener ja käis oma õpilastega ära ka Alberville olümpiamängudel. Samuti omistati talle Eesti teenelise treeneri aunimetus.
Tema õpilaste tulemustest oleks rääkida nii palju, et selleks ei piisaks siin ruumi ja ega mina täpselt kõiki ei tea ka. Elva spordikooli aegadest kuulusid tema õpilased laske- ja murdmaasuusatamises Eesti absoluutsesse tippu, piisab vaid märkida nimesid Matti Paavo, Agu Lamp, Rein Pedaja, murdmaasuusatajatest Helve Riisalu ja Artur Hunt. Samuti oli isal üks väike jooksupoiste grupp, kelledest parimaid tulemusi näitas Heino Variku, kes jooksis välja ka omavanuste 1500m Eesti rekordi.
Laskesuusatamise traditsioon Elvas jätkub
Nagu viimased aastad on näidanud, on laskesuusatamine maailmas populaarseimaid talialasid. Võistlusalade mitmekesisus ja võimalus kahe ala mixis ka siis head tulemust näidata, kui üks nendest väga hästi ei õnnestu, teeb selle ala väga huvitavaks ja lõpptulemuse ettearvamatuks.
Juba selle ala algusaegadest Eestis on elvakad olnud tegijad ja pidevalt Eesti paremikus püsinud tänaseni ja on olnud aegu, kui Eesti koondis koosneski enamuses elvakatest. Kui norrakatest räägitakse, et olevat sündinud suusad jalas, siis elvakatel on lisaks suuskadele jalas ka relv käes! Seda traditsiooni on suudetud jätkata tänaseni tänu Rein Pedaja edukale treeneritööle ning loodetavasti jätkub see edaspidigi värske treeneri Roland Lessingu juhendamisel.
Spordirajatistest ja maastikust rääkides on Elval vedanud. Astu ainult uksest välja ja oledki jooksu- või suusarajal. Lähedal leiab ka raskema maastikuga jooksurajad, näiteks Vapramäel.
Üks asi, mis on aga kraapinud minu hinge on see, et Elvas pole siiani valgustatud ja kunstlumega suusarada. Sellised rajad on olemas juba peaaegu igas Eestimaa külas. Jääb ainult imestada, kuidas on suudetud noori motiveerida pimedas metsas suusatama ja väga häid tulemusi saavutama.
Võistlustel on Elva lapsed ikka arvukalt esindatud ja raja ääres lapsevanemad ergutamas. Enamjaolt on need lapsevanemad ise sama alaga tegelenud, jagavad asja ja ergutavad võsukesi endast paremaid tulemusi tegema. Alati pole see aga kõige parem variant, sest püütakse välja elada oma saavutamata tulemusi ja oht on oma nõudmistega lihtsalt noorele liiga teha. Minu soovitus oleks ikka usaldada kogenud ja asjatundleke treenerite soovitusi.