Ville Oengo
Laskesport on spordiala, milles lastakse käsitulirelvast või õhkrelvast märki seisva või liikuva märklehe või lendava märgi pihta.
Varaseimad teadaolevad võistlused toimusid 1472. Aastal Zürichis. Märgi läbimõõt oli ligikaudu 113 cm ja lasti 170 meetri kauguselt.
Esimene rahvuslik ühing oli 1824. aastal Aaraus asutatud Šveitsi Laskurite Liit. Teistes Euroopa maades ja Ameerikas hakkas laskesport arenema 19. sajandi lõpul.
1907. aastal asutati Šveitsis Zürichis ka rahvusvaheline Laskmisliit.
Esimesed MM-võistlused korraldati 1897. aastal Prantsusmaal Lyonis. Kavas oli laskmine vabapüssist 300 meetri kauguselt lamades, põlvelt ja püsti. Selles harjutuses esikohale tulevale meeskonnale pani Argentiina kaitseminister, kindral Pablo Riccheri 1903. aastal välja igavesti rändava auhinna, 28 kg kaaluva hõbekarika nn Copa Argentina. Üldse on karika võitnud kaheksa riigi sportlased, nende hulgas ka Eesti kahel korral – 1937. aastal Helsingis ja 1939. aastal Luzernis, mõlemad uute maailmarekorditega. Võistkonna käsutuses olid Tallinna „Arsenalis” valmistatud relvad. Võistkonda kuulusid 1937. aastal Elmar Kivistik, Gustav Lokotar, Alfred Kukk, August Liivik ja Harald Kivioja ja 1939. aastal August Liivik, Harald Kivioja, Kaarel Kübar, Gustav Lokotar ja Elmar Kivistik. Mitteametlikult kuulus Eestile maailma parima laskurmaa nimetus.
1926. aastal võeti Eesti Kaitseliidu programmi laskevõistlused ja alguse sai organiseeritud laskesport Eestis.
Eesti Laskurliit loodi 1931. aastal kindral Otto Sternbecki ja kolonel Johannes Siiri eestvedamisel.
Esimene esimees oli kolonel Friedrich Pinka. Samal aastal võideti ka esimene MM medal – pronks Lvovi Maailma Meistrivõistlustel (Johannes Siir).
1933. aastal toimusid esimesed Eesti Meistrivõistlused. Samal aastal hakkas Eesti relvatehas Arsenal valmistama võistlustel konkurentsivõimelisi sportpüsse.
1935. aastal MM võistlustel Roomas tulid maailmameistriteks Gustav Lokotar ja Jaak Kärner.
1939. aasta maailmameistrivõistlustel Luzernis võitis Eesti laskekoondis neli meeskondlikku ja kaks individuaalset (August Liivik ja Kaarel Kübar) meistritiitlit.
1940. aastal, seoses kommunistliku riigipöördega Eesti Laskurliit likvideeriti.
1945. aastal tuli esimese eestlasena Nõukogude Liidu meistriks Ernst Rull.
1949. hakati eraldi arvestust naislaskuritele. Esimesteks Eesti meistriteks tulid E. Kaskneem ja M. Kontkar.
1959 moodustati Eesti NSV Laskespordi ja Jahilaskespordi Föderatsioonid.
1973 tuli Matti Jõgi NSV Liidu koondise koosseisus maailmameistriks „Jooksva metssea” harjutuses. Jahilaskurite kaevikraja meeskonnas tuli maailmameistriks Peeter Vehm.
1975. aastal tuli Matti Jõgi jälle meeskondlikuks maailmameistriks.
1979. tuli Matti Jõgi kolmandat korda meeskondlikuks maailmameistriks.
1982. aastal Inna Rose tuleb NSV Liidu naiskonna koosseisus kahekordseks maailmameistriks püstolilaskmises.
1985. aastal tuleb Inna Rose järjekordselt naiskondlikuks maailmameistriks.
1990 taastati Eesti Laskurliidu tegevus.
1992 võetakse Eesti Laskurliit Rahvusvahelise Laskespordiföderatsiooni liikmeks.
1998. aastal Andrei Inešin võitis MK-finaalis kuldmedali ja Suure Kristallgloobuse.
2006. aastal eksponeeriti Tartus Eesti Spordimuuseumis Argentiina karikat.
Jahilaskmine
Jahilaskmine on spordiala, kus sileraudsetest sportrelvadest lastakse lendavaid pigitaldrikuid. See jaguneb kahte liiki laskealadeks – kaarrada ja kaevikrada. Lendavate märkide pihta laskmisel kasutatakse 12-kaliibriseid sileraudseid jahisportrelvi. Märkidena (taldrikutena) kasutatakse lendavaid oranži värvi 110 mm läbimõõduga, 105 grammi kaaluvaid taldrikuid.
Jahilaskmise alla kuuluvad ka vint- ja sileraudsetest relvadest lastavad jahipraktilised kuuliharjutused liikuvate ja seisvate märkide pihta. Näiteks „Jooksev metssiga” lastakse sileraudse relvaga distantsilt 35 meetrit ja „Jooksev põder” vintrelvaga 50 ja 100 meetri distantsilt. Seisvaid siluette lastakse vintrelvast 100 meetri distantsilt.
Kasutusel on kaks laskeraja tüüpi. Kaevikrajal on viskemasinad paigutatud kaevikusse kolmekaupa viies rühmas ning märkide lennusuund pole ette teada. Kaarrada kujutab endast poolkaarega tähistatud ala, mille mõlemas otsas asub varjend (vasakpoolne 3 meetrit ja parempoolne 1 meeter maapinnast) heitemasina tarvis; märke heidetakse kaare keskpunkti suunas. Tabatuks loetakse märk, kui ta puruneb või temast eraldub silmaga nähtav kild. Tavaliselt lastakse 200 (8 x 25) lasku.
1947. aastal toimusid esimesed Eesti Meistrivõistlused jahilaskmises.
Kuivõrd kaarraja ehitamine on kaevikrajaga võrreldes tunduvalt lihtsam ja odavam, siis hakkas 1950-ndate aastate keskpaiku Eestis valmima just jahilaske kaarradasid. Lisandunud harjutamisvõimalused tingisid tollal uudse asjaolu, et provintsist pärit Eesti kaarraja laskurid hakkasid sellel spordialal kõigutama Tallinna sportlaste senist ülemvõimu. Ka Elva jahilaskurid esinesid põhiliselt kaarrajal.
1964. aastal võitis Enn Toom NSV Liidu meistri tiitli, 1969. aastal kordas ta seda saavutust.
1973. aastal kuulus Peeter Vehm Melbourne’is kaevikrajal laskmises maailmameistriks tulnud NSV Liidu meeskonda.
1974. aastal said Peeter Vehm ja Jelena Senitševa EM-võistlustel võistkondliku pronksmedali.
Esimese Eesti Vabariigi jahilaskurina pääses Urmas Saaliste 1988. aastal Söuli Olümpiamängudele ja võitis seal individuaalselt 7. koha.
2006. aastal Zagrebis tuleb Andrei Inešin kaarrajal maailmameistriks.
Laur Palgi (1935 – 2016) meenutused 2015. aastal
Jahilaskesport jõudis Elvasse 1955. aastal koos Tartu Jahindusklubi Elva-Otepää osakonna moodustamisega. Tartu Jahindusklubi üldiste tegevusprintsiipide kohaselt pidi igas osakonnas olema oma lasketiir, selleks, et tõsta kõrgemale järjele oma jahimeeste lasketaset. Tartu Jahindusklubi nõukogu juhatuse liige oli Elvas elav kirjanik Felix Kotta. Tema lemmikharrastuseks oli linnujaht koos linnukoeraga. Sestap oli ka loomulik, et ta oli huvitatud lendavate märkide laskmisest. Felix Kotta meelitas Kongutast ära sealse agronoomi nimega – Osvald Tall – vastloodud Tartu Jahindusklubi Elva-Otepää osakonna instruktoriks ja kes osutus tegelikult vägagi õigeks meheks. Muuseas, omade keskel me kutsusime teda mõnusasti – „Talla-Ott.“ Tartu Jahindusklubi Elva-Otepää osakonna moodustamise algusest peale hakkas Osvald Tall kohe agaralt ka sportlikku jahilaskmist organiseerima. Ta elas Elvas Käo tänav 19.
Leningradist hangiti ja toodi ära kaks märkide heitmise masinat. Need olid käpaga heitemasinad, mida siis veel mitmel pool kasutati. Kuivõrd Tartu linnas oli kaarraja jahilaskmisega juba mõnda aega tegeldud, siis valmistati seal ka laskemärke – nõndanimetatud „pigituvisid.“ Tartust toodi märgid Elvasse ning Osvald Tall langetas julge otsuse, et – Elva püssimehed osalevad juba nädala pärast jahindusklubi osakondade vahelisel võistlusel, mis tituleeriti viie linna võistluseks kaarrajal.
Osvald Tall kutsus kohale need Elva kandi jahimehed, kes olid paremad linnukütid olnud, heitemasin sätiti Mahlamäel kännu peale ja läks lahti meeskonna moodustamine viie linna matšiks. Neist kuuest linnukütist, kes lõpuks meie võistkonda pääsesid, mäletab Talla-Ott nelja: Rihard Tõlk – põllundusbrigadir Rannust, Uno Kuningas – Elva militsionäär, Karl Kikkas – Elva tuletõrjest ning loomulikult kirjanik – Felix Kotta. Selline võistkond tuli viie linna matšil koguni teisele kohale ning loomulikult tekkis linnuküttidel tõsine soov – hakata Elvas jahilaskmisega tegelema ning ehitada kodukanti ka omaenda kaarrada.
1955 – Kaarrada Mahlamäel
Juba selsamal 1955. aasta suvel valmis igati korralik jahilaske kaarrada. Ehitati puidust kõrge maja ning ka madalam maja. Oli kasutada mehaaniline käsitsi päästmine, küllaltki lageda fooniga. Selle kaarraja asukohta meenutab ka 21. sajandil hästi märgatav poolkaar, umbes 50-aastases männimetsas. – 1956. aastal Mahlamäel toimunud Tartu Jahindusklubi osakondade vahelised võistlused võitsid ära juba Mahlamäe kaarraja peremehed ise. Mina nägin just siis elus esimest korda jahilaskmise võistlust ning ma otsustasin tulla ka Mahlamäele harjutama. – Ja enne pardijahi algust ma tulingi Mahlamäele.
Juhtus niiviisi, et parajasti oli Elva jahilaskureid tulnud juhendama legendaarne linnukütt Oskar Koolmeister Tartust. Ta oli kaks aastat enne seda Eesti meistrivõistlustel kaarrajal saavutanud hõbemedali. Oskar Koolmeister oskas väga hästi õpetada ja selgitusi jagada, nii iga lasu eel kui ka järel. Eks suuresti ka tema eeskuju toetusel jäingi mina paljudeks aastateks jahilaskespordiga tegelema.
Tollal tuli Elvas uusi mehi juurde ning Osvald Tall oskas neid algajaid asjalikult juhendada. Maailmas on paljudki asjad suhtelised – sest muidugi mõista ei saa ju ühte staažikat jahimeest jahilaskmises enam just päris algajaks pidada. Kes ikka jahil lindu päris korralikult laseb, see saab ka „pigituvile“ pihta.
Osvald Tall oli teatud kindlatel päevadel alati Mahlamäe kaarrajal kohal, hoolitsedes laskemärkide varu eest ning oli igati jahilaskmise hing. Aja jooksul kujunesid välja juba niisugused mehed, kes hakkasid tavalisest rohkem harjutama. Ja kui näiteks Mahlamäe tiiru tuli kaks meest treenima, aga uksed olid lukus, polnud midagi veel katki – asjasse pühendatuil oli alati võimalus peidetud võti kätte saada ning oma lasketreening ära teha.
Intensiivsele treeningule seadis paratamatult omad piirid aga laskemoon. Lisaks üpriski kallile hinnale olid padrunid ka defitsiitne kaup. Ma tõesti ei mäleta, et keegi Elva meestest oleks siis vabrikumoonaga lasknud. Ma võin omaenda kogemustest öelda, et 50 padruni uuesti laadimine võttis mul aega vähemalt ühe tunni. Iseküsimus oli aga, et kuidas padruniks vajalikud komponendid üldse kokku saada. Laskemoona puudusel jäi enamiku Elva jahilaskurite ühe aasta jooksul treeningul tulistatud märkide arv kusagile paarisaja ja tuhande vahepeale.
Võistlused
Elva jahilaskurid võtsid osa Tartu Jahindusklubi osakondade omavahelistest jõukatsumistest, samuti toimusid osakonna sisesed ning rajoonide vahelised võistlused. Sellal oli Elva rajoon veel olemas ning Elva rajooni juhtkonnale meeldis ikka, kui Elva sportlased konkureerisid ülevabariigilistel võistlustel. – Näiteks Eesti meistrivõistlustele pääsemiseks oli vajalik kõigepealt võita esikoht rajoonide alagrupis. Kuid Elva alagrupis oli alati kas Viljandi rajoon või Tartu rajoon. Elva jahilaskuritel õnnestus oma alagrupi võitjaks tulla alles 1961. aastal, seda siis Tartu rajooni ees ning 1962. aastal – Viljandi rajooni ees. Tollel ajajärgul peeti Eesti meistrivõistlustel arvestust ka rajoonide vahel ning 1961. aastal oli jahilaskmises Elva rajoon kõige parem. Alates 1963. aastast kuulusid Elva jahilaskurid aga Tartu rajooni esindusvõistkonda. Seejuures jäi võistkonna moodustamine enamasti Talla-Oti hooleks.
Jahilaskurid – Uno Kuningas ja Varno Zopp
Elva jahilaskespordi sünni juures olnud meestest tulevad veel arvesse järgmised: Harri Mandre, vennad Enno Allak ja Mati Allak ning Laur Palgi. Lühemal perioodil ka Varno Zopp. Kuid Felix Kotta ei teinud peagi enam millegipärast Elva võistkonnas kaasa, ehkki ta oli hea jahilaskur. Ma mäletan, et kui meie – Uno Kuningas ja mina – 1959. aastal Tartu koondises võtsime osa Eesti meistrivõistlustest, siis Felix Kotta jõudis finaali, kuhu pääses 18 paremat.
Elva jahilaskurite raudvara oli sellel ajajärgul Rihard Tõlk, kelle siis Talla-Ott vajaduse korral põllutööde juurest ära tõi. Talla-Ott laadis talle padrunid ning Rihard Tõlk saavutas alati korraliku tulemuse, millega täitis hästi oma ülesanded Elva meeskonnas. Sellel heal põllundusbrigadiril oli lihtsalt helge loomupärane anne; jahilaskmist harjutamas käis ta harva – 1959. aastal saabus lühemaks ajaks Elvasse Varno Zopp, kes kohemaid ka Mahlamäe kaarrajaga tutvust tegi. Uno Kuningas ja Varno Zopp täitsid 1963. aastal ka meistersportlase normi, mis annab põhjust nendest pikemalt juttu teha.
Uno Kuningal oli „pigituvide“ laskmiseks eriline anne. Vaat, see mees oli omal alal tõeline talent. Kasutades oma miilitsatöötaja positsiooni, hankis ta spordiühingust „Dünamo“ enesele ka korraliku kaarrajapüssi ning piisavalt laskemoona. Mahlamäe kaarrajal harjutades täitis ta hõlpsasti meistrinormi. Kahjuks pidi Uno Kuningas loobuma „Dünamo“ püssist, seda temast mitte olenevatel põhjustel ning ta lõi jahilaskespordile käega. Andeka laskuri saavutuste laeks jäigi üksnes – rajooni laskuritest parima tiitel Eesti meistrivõistlustel.
Varno Zopp saabus Elvasse nii, et ta asus tööle turbainsenerina. Varno Zopp oli spordis kõrgete eesmärkide püstitaja, visa ja sihikindel sportlane, kes harrastas mõnuga mitmeid spordialasid. Eelkõige saavutas ta edu jalgratta maanteesõidus ja kiiruisutamises. Nendel aladel ta oma võimetele vastavaid maksimaaltulemusi nähtavasti ei saavutanudki. Küll aga kroonis edu sihikindlat Mahlamäe kaarrajal harjutamist. Lasketiir asus ka kohe tema kodu juures, üle jõe minna. Esimestest kordadest alustas Varno Zopp kohe sihikindlat teadlikku kaarraja treeningut. Muidugi oli ka temal probleemiks laskemoona puudus. Aga ta oskas seda endale vajalikul hulgal siiski kusagilt muretseda. Sest tahtmine oli suur. Talvel aitas abikaasa tal padruneid laadida ning vajaduse korral käis Mahlamäel oma mehele ka märke lennutamas. Pidades silmas seatud kõrgeid sportlikke eesmärke, sai Varno Zopp kohe algusest peale piisava intensiivsusega treenida.
Elva koondises esines jahilaskur Varno Zopp ainult mõned korrad. 1961. aastal võitsime rajoonide alagrupis esikoha ja ka Eesti meistrivõistlustel tuli Elva koondis rajoonide konkurentsis esikohale. 1962. aastal asus Varno Zopp elama Vändrasse; ta tuli kokku kuuel korral Eesti meistriks ning isegi NSV Liidu meistrivõistlustelt tõi ära igat värvi medaleid. Elvas Mahlamäel jahilaskmisega alustanud Varno Zopp arvati NSV Liidu jahilaske koondvõistkonda 1969. aasta maailma- meistrivõistlusteks San Sebastianis. Seal otsustasid treenerid aga viimasel minutil teda mitte tulejoonele panna, sest oldi kindlad – küllap NSV Liidu koondise võit tuleb niikuinii! – Ometi oli just Varno Zopp tollal hiilgevormis – ta võitis NSV Liidu koondise kaks viimast katsevõistlust absoluutse tulemusega.
Uus etapp – Vello Volmer
Kokkuvõtlikult tuleb ütelda, et Elva jahilaskmisele pandi Osvald Talli eestvedamisel 1955. aastal alus Mahlamäe kaarrajal. – Siis, kui Lõuna Kõrgepingevõrkude Elva meistripunkti tuli meistrina tööle Viljandimaalt pärit Vello Volmer, algas ka Elva jahilaskespordis uus etapp. Vello Volmer oli veendunud ja väsimatu spordimees. Teda tunti noorena kui üsna head jalgratturit ja kiiruisutajat. Meie Mahlamäe kaarrada kord külastades tekkis mehel aga soov jahilaskmist proovida. Asi meeldis ning temast kujuneski innukas jahilaskur. Kuidagi enesestmõistetavalt, ilma suurema kärata asus Vello Volmer ka seda ala organiseerima, asudes nii Elva jahilaskmise juhi rolli täitma.
Neil päevil olid käpaga märkide heitmise masinad juba ajast ja arust läinud. Vello Volmer lihtsalt ei osanud, ei suutnud elus midagi poolikult või kehvasti teha – temas küpses kindel otsus – ehitada Elvasse uus korralik kaarrada!
Meenutusi Peedu lasketiirust
Kuna Elva laskespordibaasi oli kavas peagi ka jahilaskertiir rajada, läks vaja vaid luba ehitada ajutine kaarrada. Selle asukohaks sai Elva ja Peedu vahelise tee äärse lagendiku lõunaserv, kus uuemal ajal on eravaldus, aadressil – Kullese-1. Ehitustööd algasid 1965. aasta kevadel, kusjuures juba sügisel olid püsti lahtise rõduga puitpaviljon ning kaarrada valmis. Vello Volmer oskas töö edenemas hoida; asja ehitasid Elva ümbruse jahimehed. Ulatuslikud mullatööd buldooseril tegi Harri Karo Elva metsamajandist, kõrgema ja madalama maja vundamendid valati ühisel jõul, seinad laoti silikaattellistest, betoonist tehti katused ja laskekohad. Heitemasinad olid põhimõtteliselt tänapäeval kasutatavatega sarnased – vinnastamine ja märgi pealepanek toimus käsitsi, päästmine käis kas käsitsi või elektriliselt. – Kuivõrd harjutamine käis Tartu Jahindusklubi egiidi all, andis klubi ehitajatele tänutäheks põdralaskmise loa. Järgnenud ühine jaht Lombi vahtkonnas oli tõesti meeldejääv.
Tõsisemaks laskmiseks läks uues tiirus järgmise aasta kevadel. Avavõistlustele 15. mail 1966. aastal kutsuti mitme rajooni meekonnad, kuid sisuliselt kujunes see Viljandi rajooni ja Tartu rajooni omavaheliseks mõõduvõtmiseks, mis lõppes külaliste ülekaaluka võiduga. Aga see oli ka ajaloos viimane kord, kus meil tuli Viljandile alla jääda. Kuid Peeter Kovali 96 tabamust 100-st võimalikust näitasid, et ka Peedu kaarrajal on võimalik kõrgel tasemel võistelda.
1967. aasta NSV Liidu IV Rahvaste Spartakiaadiks valmistuti erilise hoolega. Eesti jahilaskurite kaarraja meeskond korraldas suurvõistluse eelse viimase treeninglaagri Elvas, harjutamas käidi meie Peedu tiirus. Rahvaste spartakiaadil lasksid Eesti kaaremehed ukrainlastega võrdselt hästi ning alles ümberlaskmine andis Ukraina koondisele kuldmedalid. Rahvaste spartakiaadi hõbemedalid olid Eesti jahilaskurite jaoks suurepärane saavutus. Oldi arvamisel, et just Peedu kaarrajal sportlikule vormile viimase lihvi andmine oli tark tegu. Usutavasti pärines see arvamus just Vello Volmerilt, kes siis oli juba Eesti Jahilaskeföderatsiooni presiidiumi liige.
Peedu kaarrajal käis nii vanu jahimehi kui ka noori
Veel enne Peedu kaarraja valmimist võeti Tartu Jahindusklubi IX konverentsil vastu otsus, mis kohustas kõiki jahimehi sooritama laskekatse, mis nõudis kaarrajal 15-st märgist vähemalt 5 tabamist. Olgugi, et seda otsust täie rangusega ei rakendatud, tõi see seik ka Peedu tiiru rohkesti jahimehi oma silma ja kätt proovima. Jahilaskmisega tõsisemalt tegelda tahtjaid oli nende hulgas aga vähevõitu. Niisugused olid näiteks: Vello Volmer, Harri Karo ja mina (Laur Palgi) – seda juba alates esimestest treeningutest. Varsti lisandus Aadu Juhanson ja mõni aasta hiljem ka Urmas Laiva. Kui esimese nelja nimetatud mehe vanus oli üle kolmekümne, siis Urmas Laiva alustas 16-aastasena, olles 8. klassi kooliõpilane. Matti Jõgi oli just siis moodustanud Elvas noorte laskurite grupi ning ta soovitas poistel vaatama minna, mis seal Peedu tiirus tehakse. Neli noort tuligi Peedule asja uurima ja Urmas Laiva pärast seda „jooksva metssea“ tiiru enam tagasi ei läinudki. Ta soovis kindlalt jahilaskuriks saada.
Varustusest
Mõni sõna püssidest ja laskemoonast Peedu tiiru päevilt. Korralik kaarraja püss – MЦ-8 oli sel ajal väga raskesti kätte saadav relv. Enn Toom aitas. Ta oli 1964. aastal tulnud kaarrajal NSV Liidu meistriks, 1965. aastal saavutanud samas hõbemedali ning loomulikult omas Enn Toom NSV Liidu jahilaskeringkondades üsna häid sidemeid ja tutvusi. Vello Volmer hankis korraliku kaarraja püssi just tänu Enn Toome abile. Aga näiteks mina sain endale Egon Epneri püssi – MЦ-8 selle järel, kui Egon Epner ise tõsisemast jahilaskmisest juba loobus. Aadu Juhanson sai Konguta sovhoosi kaudu endale Tšehhoslovakkia kaarepüssi „Merkuri.“ Harri Karo tarvitas kaarrajal püssi – ИЖ. Urmas Laiva „päris“ kukkedega horisontaalrauaga relva – „Тула,“ millega mina olin aastaid lasknud. See oli tugeva lukustusega hea püss. Varsti vahetas Urmas Laiva selle aga moodsama relva – ИЖ-27 vastu. Püssidega olime Elvas üsnagi hästi varustatud.
Laskemoonaga oli lugu kehvem. Me hankisime seda ikka natuke siit ja natuke sealt – Tartu rajooni spordikomiteest, spordiühingu “Jõud“ Tartu rajooninõukogust, vahel ka jahindusklubist. Aga puudus oli laskemoonast alati. Harri Karo ja Vello Volmer käisid korra isegi Tallinnas Mustamäe lasketiiru liiva seest haavleid välja sõelumas ning said neid kokku peaaegu sada kilogrammi. Sellega sai laadida enam kui 3000 padrunit. Kuigi vahetevahel õnnestus meil saada ka laetud padruneid, oli padrunite ise laadimine meil Elvas üpris tavaline tegevus. Vello Volmer ja mina – me olime veidi paremas olukorras. Spordiühingu „Jõud“ koondises, osalemiseks NSV Liidu meistrivõistlustel või NSV Liidu karikavõistlustel saime laetud padruneid võistlusrajal treenimiseks ja võistlemiseks. Sestap laskemoona peale oma raha kulutada ei tulnud ja ega seda raha kulutamiseks ju ei olnudki. Igatahes „pigituvisid“ lasta me tahtsime ja olles Tartu rajooni koondvõistkonnas (neli võistlejat) niisuguseid võimalusi piisavalt ka oli.
Võistlused
Varem oli rohkesti igat masti võistlusi – Eesti meistrivõistlused, spordiühingu „Jõud“ ja Jahimeeste seltsi võistlused, traditsiooniliseks saanud Elva karikavõistlus tugevamate rajoonide osavõtul, samalaadsed võistlused Põlvas, Jõgeva lähedal Siimustis, Sillamäel ja Raplas. Viimatinimetatud võistlused olid alati kõrgel tasemel ning pingelised.
Üks 5. juunist 1969.a. pärit ajalehe väljalõige teatab, et Peedu tiirus toimunud Elva karikavõistlustel oli kolmandat korda parim Tartu rajooni võistkond koosseisus: Aadu Juhanson, Harri Karo, Laur Palgi ja Vello Volmer – 174 tabamusega 200-st. Järgnesid Rapla, Pärnu ja Kohtla-Järve võistkonnad. Individuaalne paremusjärjestus: 1) Varno Zopp, Pärnu – 94 tabamust, 2) Vello Volmer – 93 tabamust, 3) Laur Palgi – 90 tabamust. Noortest võitis esikoha Jaak Abel Raplast – 23 tabamusega, mis oli uus vabariiklik tipptulemus. Teise koha saavutas Elva jahilaskur Urmas Laiva. Muidugi ei lõppenud kõik rajoonidevahelised jõuproovid alati Tartu rajooni võistkonna võiduga.
1969. aastal sai Peedu kaarrajal tegutsemisest neli aastat. Elva jahilaskuritel oli väike põhjus heita pilk oma saavutustele. Nagu eelnevast näha, hakkas Tartu rajooni jahilaske kaarrajavõistkond koosnema ainult Elva jahilaskuritest. Selline meile meeldiv olukord jätkus edaspidi pikki aastaid, ehkki Tartu rajooni koondise koostamiseks peeti palju pingelisi katsevõistlusi. Vello Volmer täitis 1968. aastal meistersportlase normatiivi jahilaskmises. Eesti kaaremeeskond, koosseisus – V. Zopp, A. Roots, P. Koval, L. Palgi – saavutas 1969. aastal Moskvas NSV Liidu Ametiühingute IX Spartakiaadil kolmanda koha, seda Vene NFSV ja Moskva koondiste järel.
Alates 1970. aastast aga hakkas Peedu jahilasketiiru osatähtsus Elva jahilaskurite elus tasapisi vähenema. Siis sai juba ka Elva laskespordibaasi tiirus harjutada. Seoses Tartu Anneluha tiiru sulgemisega, elamurajooni kasvamise tõttu, kandus kogu Tartu Jahindusklubi jahilaske tegevus üle Elvasse Peedu kaarrajale. Seetõttu tekkis treeningute päevadel Peedu tiirus harjutada soovijatest pikki tüütuid järjekordi.
Noorte jahilaskurite ootel
Peale mitmete muude tunnusjoonte on jahilaskmine ka vägagi emotsionaalne ja kaasa haarav spordiala. Pikapeale kujuneb laskuril omamoodi eriline kirg ja soov neid lendavaid väikesi taldrikuid kildudeks lasta. Siis, kui me harjutasime oma väikeses Peedu tiirus, ei tulnud meile pähegi arutleda selle üle, et kas meie paugutamine professionaalse spordimeisterlikkuse tõstmise vaatevinklist ka kõige mõistlikum on … Uus suur Elva laskespordibaasi jahilasketiir oma nelja kaarraja ning kahe kaevikrajaga tõi nimetatud metoodilise küsimuse paratamatult esiplaanile. Sai selgeks ka asjaolu, et Elva kohaliku jahilaskespordi edasiseks arenguks on Elvas siiski juba noorte andekate jahilaskurite esilekerkimine hädavajalik. Elu ja aja kulgemine nõuab ikka vanade väljavahetamist.
Noorte jahilaskurite leidmine ja treeningutesse kaasa haaramine ei ole aga teps mitte lihtne ettevõtmine. – Mitmel pool laias maailmas tegeldakse kaarraja ning kaevikraja laskmisega lausa tervete perekondade kaupa. Seejuures ei ole neist enamjaolt mitte keegi mitte kunagi kordagi jahil käinud. Eestis seevastu on jahilaskmise juurde tulnud noored inimesed peaaegu eranditult jahilaskurite järeltulijad või vähemalt jahimeeste peredest pärit. Edukamad Eesti jahilaskurid on oma lemmikalaga tutvumist alustanud seal juba ütleme 12-aastastena. – Meie omaaegse Peedu kaarraja seltskonna ainus noor jahilaskur – Urmas Laiva – oli erandlikult ilma igasuguse jahimeheliku taustata. Tema alustas Eesti olusid silmas pidades suhteliselt hilja, jäädes seega jahilaske staažilt 3-4 aastat maha oma noorte- ja juunioride klassi konkurentidest. Ta sedis oma sihiks Tartu rajooni kaareneliku hulka jõudmise ja tänu visadusele ta rajooni koondisse ka jõudis.
Meil Elvas oli näiteid, kus vanade meestega koos alustanud poisid kippusid mehi varsti ületama ja juunioride klassi jõudes toimus nende arengus juba järsk hüpe edasi. Selline tendents andis Peedu kaarrajal teatud tasemel jõudnud noortele jahilaskuritele muidugi ahvatleva motiivi aina visamalt edasi treenida, et vanemaid laskureid välja tõrjuda.
1970-ndatel aastatel jätkus niisiis meeldiv traditsioon, et Tartu rajooni kaarraja koondis koosnes Elva jahilaskuritest. Seni kavas olnud võistlustele lisandusid jõukatsumised Lätis, Salduses ning Leedus Panevežyses. Jätkuvalt peeti sageli katsevõistlusi, kus Elva laskurite konkurentsi teravdasid Arne Jõe Tartust ning Heino Märtson. – 1976. aastast alates hakati Eesti jahilaske meistrivõistlustel võistkondlikku paremusjärjestust määrama linnade ja rajoonide ühisarvestuses.
Aastatel 1976-1983 võitis Elva jahilaskuritest koosnev Tartu rajooni kaarraja võistkond Eesti meistrivõistlustel ühel korral kuldmedali, neli korda hõbemedali ja kolm korda pronksmedali. Esiotsa kuulusid Tartu rajooni kaarenelikusse, olenevalt katsevõistluste tulemustest, kas: Vello Volmer, Urmas Laiva, Aadu Juhanson, Harri Karo või Laur Palgi. Alates 1979. aastast hakkasid katsevõistluste konkurentsi kaudu Tartu rajooni koondisse pääsema noored: Jaak Volmer ja Toomas Karp. 1981. aastal Eesti meistriks tulnud Tartu rajooni kaarenelikusse kuulusid: Jaak Volmer, Toomas Karp, Heldur Paulson ja Laur Palgi. Saavutasime – 536 tabamust 600-st võimalikust. Veel 1983. aastal olid Tartu rajooni kaarraja võistkonnas ka Urmas Laiva ja Laur Palgi. Edaspidi aga seisid Elva jahilaskmise hea nime eest juba noored. 1985. aastal tuli kaarrajal võistkondlikult Eesti meistriks Tartu rajooni võistkond, kooseisus: Priit Kinnunen, Jaak Volmer, Toomas Karp ja Taavi Tamm – 549 (600). – Vanad jahilaskurid saavutasid Eesti meistrivõistlustel ka individuaalselt Elvale medalikohti: kaarrajal paarismärkide harjutuses said nii Laur Palgi (1973) kui ka Vello Volmer (1978) pronksmedali.
Elva jahilasketiirust
Elva laskespordibaasi direktor Mihkel Päärde võttis jahilasketiiru ehitamist väga tõsiselt. Projekteerimisel ja ehitamisel lõid kaasa tõelised oma ala professionaalid. Ka Elva omad jahilaskurid lõid päris tööde alguses metsatöödel kõvasti kaasa. – Ehitustegevus edenes jõudsalt; Mihkel Päärde lõi igal pool ise innukalt kaasa ning 1970-ndate aastate alguses sai Elva uues jahilasketiirus juba püssiga „pigituvisid“ lasta. Kuivõrd ajakohased heitemasinad vinnastusid elektrijõul, siis sai treenida suurte koormustega. See oli väga oluline ja vajalik, kuivõrd võistlustel tuleb tihtilugu tulistada üle 100 märgi päevas.
1973. aastal viidi Elva jahilasketiirus juba suuri võistlusi läbi; näiteks Eesti meistrivõistlused ning Eesti NSV-Leningradi matš. Elva jahilasketiirus käis elav sportlik tegevus – teiste seas ka Elva jahilaskurid kasutasid uusi võimalusi üsna hoolega.
1970-ndate aastate teisel poolel hakkas aga ilmnema häirivaid probleeme, mistõttu kohalikud jahilaskurid said Elva tiirus vähem harjutada. See tendents üha süvenes. Elva kaaremeeste tegevus kandus rohkem Ülenurmesse ja Ulilasse. Vahel põmmutasime veel ka Peedul. Kuna mina ei tunne tekkinud olukorra tagamaid, siis toon ma välja ühe tsitaadi 1979. aasta alguse „Spordilehes“ avaldatud artiklist, pealkirjaga – „Elva tiiruga saab jälle arvestama hakata.“ Ajakirjanik Olev Türn kirjutas muuhulgas: „ … suureks läinud pahandusele on lõpp tehtud, „Jõu“ kesknõukogu alluvusse antud Elva laskespordibaasi uueks direktoriks määrati Vello Volmer, kes enne seda töötas pikka aega Lõuna Kõrgepingevõrkude osakonnajuhatajana.“
Vello Volmeri töö
On lausa imekspandav, kuidas arenes Elva jahilasketiir Vello Volmeri juhtimisel. Peagi sai laskeradade osas kõik korda. Laskurite päralt oli kolm kaarrada ja kaks kaevikrada. Toivo Antoni osavõtul pandi kohapeal käima laskemärkide tootmine, kus tööle hakkas Vello Ojassaar. Uue direktori sõbralikult nõudlik juhtimisoskus avaldus kõikjal.
Aastal 1980 viidi Elvas edukalt läbi suurvõistlus, millest võtsid osa järgmised koondised: Leedu, Läti, Eesti, Vene Föderatsioon, Ukraina ja Valgevene. Mitmel korral toimusid Elvas maanoorte üleliidulised võistlused jahilaskmises. Elva jahilasketiir muutus armastatud treeningupaigaks nii Eesti koondvõistkonna kui ka mitmete teiste koondiste jaoks. Siin said ka Elva kohalikud jahilaskurid jälle kord harjutada.
Vello Volmeri 1976. aastal loodud ja juhendatud noortegrupis alustasid: Ilmar Mahla, Arvet Tenis, Aivar Lokko, Raul Toom, Aarne Mooses, Jaak Rand, Vello Tellissaar, Heldur Paulson, Eve Rand, Ülle Karo, Toomas Karp. Järgmised aastad tõid kaasa nii loobujaid kui ka juurde tulijaid. – Vello Volmer osutus heaks treeneriks; tema käe alt kasvas välja mitu head jahilaskurit. Neist Ülle Karo, Jaak Volmer ja Toomas Karp täitsid jahilaskmises meistersportlase normatiivi. Noorte ja juunioride klassis oli edu mitmel Vello Volmeri noortegrupi liikmel. Ülle Karo tuli kaarrajal naiste arvestuses seitse korda Eesti meistriks, aastatel 1979-1985. Üleliidulistel maaspordiühingute esivõistlustel saavutas Ülle Karo hõbe- ja pronksmedali. Ta püstitas 1983. aastal Eesti rekordi – 94 tabamust 100-st märgist ja – 183 tabamust 200-st märgist (1980).
Jaak Volmer saavutas 1980. aasta NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel kaarrajal Eesti koondise koosseisus hõbemedali. Võitis 1982. aasta NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel kaarrajal maanoorte koondises hõbemedali. Tallinnas 1986. aastal toimunud kaheksa liiduvabariigi kohtumisel saavutas kaarrajal võistkondliku esikoha Eesti koondis, koosseisus: Jaak Volmer, A. Kõiva, V. Gussev, püstitades uue Eesti rekordi tulemusega – 438 tabamust 450-st võimalikust. – Eesti meistri tiitli võitis Jaak Volmer 1985. aastal kaarrajal duell-laskmises ning 1990. ja 1995. aastal kaarrajal põhiharjuses. Kaarraja põhiharjutuse Eesti meistrivõistluste pronksmedali saavutas Jaak Volmer aastatel 1986 ja 1987. – Tartu rajooni koondises on Jaak Volmer saavutanud kõiki Eesti meistrivõistluste medaleid.
Toomas Karp võitis 1980. aastal Eesti juunioride meistrivõistlustel individuaalse hõbemedali, 1981. aastal samas klassis kuldmedali ja 1982. aastal pronksmedali. Tartu rajooni võistkonnaga saavutas Toomas Karp Eesti jahilaskmise meistrivõistlustel kaarrajal aastatel 1980-1985 igat värvi medaleid. Toomas Karp oli 1984. aastal Eesti tugevamate jahilaskurite seeriavõistluse võitja. Meistersportlase normatiivi täitis Toomas Karp esmakordselt 1984. aastal Ungari Rahvavabariigis toimunud Lajos Szabo karikavõistlustel, tulemusega – 192 tabamust 200-st võimalikust.
Veel Elva noortest jahilaskuritest
See tase, milleni tõusid Elvast arenenud noored jahilaskurid Ülle Karo, Jaak Volmer ja Toomas Karp, oli nii kõrge, et hiljem Elvas enam keegi seda ei saavutanud.
Elva jahilaskurite noortegrupiga jätkas tööd Jaak Volmer, pärast isa surma 1984. aasta sügisel. Sellesse seltskonda kuulusid siis: Tarmo Saar, Hanno Kurvits, Toomas Born, Koit Hermann ja Maire Paulson. Jaak Volmer ise õppis siis Tartu Riikliku Ülikooli nullkursusel ning alates 1985. aasta sügisest oli ta juba kehakultuuriteaduskonna üliõpilane. Õnnekombel oli Nõo sovhoosi laste ja noorte spordikooli juures siiski olemas ka väike jahilaskurite rühmake, mille juhendamise eest Jaak Volmerile palka maksti. Aga 1990. aasta juulis asus Jaak Volmer 26-aastasena Tartu Jahindusklubi direktori kohale.
Maire Paulsoni paariliseks Elvas oli mõnda aega Ülle Kriisa. Nad esinesid üheskoos noorte ja neidude klassis – päris edukalt. Paraku jätsid nad mõlemad võrdlemisi varakult jahilaskmisega hüvasti.
Lootustandev noor jahilaskur kaarrajal oli Toomas Born, siis aga hakkas teda kaevikrada rohkem huvitama. Toomas Born tuli kaevikrajal 1988. aastal koos Andres Kree ja Urmas Saalistega võistkondlikult Eesti meistriks. Toomas Karp asus elama Rakvere kanti. Heldur Paulson, Elvast lahkumise järel, loobus vist üldse jahilaskespordist – Tarmo Saar, Hanno Kurvits ja Koit Hermann olid noortena andekad jahilaskurid. Kuid areng peatus. Üks motivatsiooni vähesuse moment oli nähtavasti ka see asjaolu, et Elvas ei olnud enam vanemaid jahilaskemeistreid ees, keda oleks olnud noortel huvi ja kius välja tõrjuda. Ning sellel eesmärgil treeningutel rohkem pingutada. Nõnda siis võideti küll noorte ja juunioride klassis medaleid, kuid täiskasvanute seas enam tippu ei jõutud. Nimetatud noortest oli ehk kõige visam sportlane Tarmo Saar, kes täitis meistrikandidaadi normi. Tarmo Saar esines ka Tartu Jahindusklubi eest, kus Jaak Volmeri seltsis Eesti meistrivõistlustel võistkondlikult igat värvi medaleid võideti.
Kahtlemata avaldasid Elva andekatele noortele jahilaskuritele teatavat pidurdavat mõju Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud segased poliitilised ajad. Samal perioodil toimus jahilaskmise tippsportlaste esinemise varjus Eestis kaarraja ning kaevikraja sportliku tegevuse üldine ahenemine ja taandareng.
Elva kaevikraja jahilaskmisest
Tartu rajooni kaevikraja harjutuste koondvõistkonnas olid põhiliselt Tartu mehed – meistersportlased Lembit Enok, Valter Raag, Toivi Anton, Viktor Elman ja teised. Mitmel korral jõudis aga Tartu rajooni võistkonda ka Peedul elav jahilaskur Kaidu Peedo, tulles ka meeskondlikult Eesti meistriks. Kaidu Peedo oli andekas jahilaskur. Kunagi 1960-ndatel aastatel oli „Jõu“ meeskonda vaja noorlaskurit, et saaks täiskoosseisus NSV Liidu meistrivõistlustele minna. Sel ajal ma märkasin ükskord poisse, kes põrutasid õhupüssist ülesvisatud kilukarbi pihta. Kaidu Peedo tabas tühja plekist karbikest hästi. No, eks ma rääkisin siis oma „leiust“ spordiühingu „Jõud“ funktsionäridele Tallinnas, kes haarasid minu ideest üpris innukalt kinni. No ja Kaidu Peedo esinemisega jahilasketiirus Moskvas jäädi üldiselt rahule. Jumal tänatud. Just sellel perioodil hakkas „Jõud“ kaevikraja teemaga tõsisemalt tegelema. Nõnda oli Kaidu Peedo tükk aega „Jõu“ jahilaskmise koondises arvestatav kaevikraja laskur. Millegipärast ei arendanud ta oma suurepäraseid eeldusi välja tugeva jahilaskuri kõrge tasemeni.
Aarne Mooses tuli 1981. aastal kaevikrajal Eesti juunioride meistriks. Ta pälvis samaväärse autasu 1982. aastal võistkondlikus arvestuses, Tartu rajooni meeskonnas. Ka Toomas Born esines 1980-ndate aastate lõpus edukalt.
Vello Volmeri mälestusvõistlused
Vello Volmeri ootamatu surm 6. septembril 1984. aastal oli raskeks löögiks kogu Eesti jahilaskurite perele. Vello Volmer oli jõudnud Eesti rahvuliku jahilaskespordi arengu heaks anda suure panuse – jahilaskurina, treenerina, treenerite nõukogu esimehena ja Elva laskespordibaasi direktorina. Vello Volmer oli rida aastaid Elva jahilaskmise hing.
Esimesed Vello Volmeri mälestusvõistlused peeti juba 1985. aastal. Võisteldi nii kaarrajal kui ka kaevikrajal. Elvasse Vello Volmeri mälestusvõistlusele tulid kõik Eesti parimad jahilaskurid. Neist suurem enamus oli ise tunda saanud Vello Volmeri sõbralikku, hoolitsevat tähelepanelikkust spordirajal. Saanud temalt häid, väärtuslikke nõuandeid. Võistluste vahelistel pausidel sai juttu puhuda Eevi Volmeri kohvilauas. Laskmise konkurents ise oli pingeline ja tulemused üsna kõrgest klassist.
Vello Volmeri mälestusvõistlustest püüdsid võimaluse korral alati osa võtta Eesti tipp-jahilaskurid: Peeter Vehm, Peeter Päkk, Arno Kull, Heikki Jaansalu, Urmas Saaliste ja Andrei Inešin.
Kahjuks jäid 2003. aastal toimunud 19. Vello Volmeri mälestusvõistlused viimaseks. Seda eeskätt nii-öelda „väsinud“ jahilasketiiru pärast . Osalejate huvi püsis ju endiselt kõrge. Pärast Vello Volmeri lahkumist algas Elva jahilasketiiru mandumise tendents, esialgu vähe märgatav, siis aga üha süvenev. Alates 2000. aastast ei olnud enam võimalik traditsiooni kohaselt kaarrajal ja kaevikrajal võistelda, sest metallivargad olid elektriliini maha kiskunud ning kaevikrada oli spordirajatisena rivist väljas. – Compak Sporting, millega veel mõni aasta jätkati, ei suutnud aga mälestusvõistluste vaimu kanda.
Järelsõna
Tänapäeval ei ole Elvas enam niisuguseid jahilaskureid, kes kõrgema spordimeisterlikkuse saavutamise nimel tõsiselt treeniksid. Küll on aga veel olemas Elva jahilasketiir. Tartu suusamaratoni finišipaigana võib Elva jahilasketiir geograafilise kohanimena püsida veel kaua aega ning ajalugu meenutada.
1980-ndatel aastatel oli Eesti ja Elva jahilaskmisel kui olümpiamängude programmis oleval spordialal välja kujunenud toekas püramiid – laia alusega ning kõrge tipuga. See toekas püramiid aga hakkas püramiidi keskosa ahenemise tagajärjel üha enam naaskli sarnaseks minema … – leidub püramiidi alus ning mingi tipp. Näiteks 2000. aasta Eesti jahilaskmise meistrivõistlustel oli kaarrajal konkureerimas ainult 9 jahilaskurit ja kaevikrajal 7.
Huvi jahilaskmise vastu üldiselt püsib Eestis hea. Mis siis pidurdab? Kas segab meeli populaarsust koguv Compak Sporting? – See, mida juhib rahvusvaheline föderatsioon – FITASC. Eks ta ole olümpiamängude programmis olevate jahilaskealade lähedane sugulane. Hästi informeerib sellest alast ajakiri „Eesti jahimees.“ Informatsioon, propaganda, reklaam ja tutvustus on spordialadele igal ajastul väga tähtis tugi.
Compak Sportingu harrastajaid on Eestis küllaldaselt, viiakse läbi seeriavõistlusi, auhinnavõistlusi, rääkimata Eesti meistrivõistlustest. Nimetatud võistlused on väga osavõturohked, hoolimata suurtest vajalikest kulutustest. Compak Sporting on tekitanud Eestis endale soliidse sportliku püramiidi – võetakse osa rahvusvahelistest võistlustest, Euroopa ja maailma meistrivõistlustest. Juba on ka mõningaid võite saavutatud.
Puht sportlikult ei ole erilist vahet noorte algõpetuse metoodikas jahilaskmise kaarraja, kaevikraja ja Compak Sportingu vahel. Nii et nende alade sportlike püramiidide alused peaaegu kattuksid. Eesti jahilaskmise olümpiaalade tipptase on siiski kõrge püsinud, meenutades mulle otsekui hõõguvat tuld tuha all. Juba 2006. aastal andis sellest rõõmustaval kombel taas märku Andrei Inešini maailmameistri tiitel kaarrajal. Võib-olla turgutab see jälle kord kosuma Eesti jahilaskmise sportliku püramiidi keskosa ning võib-olla annavad sellele kenale kosumisele omalt poolt tuge ka Elva jahilaskurid?
Ajaleht Edasi, 6. aprillil 1969 “Tulejoonel ja kaevikus”
Ivar Kostabi
Elva lasketiir on Nõukogude Liidu koondise peamisi treeningubaase valmistumisel Müncheni olümpiamängudeks. – Rekonstrueerimine (see võrdub peaaegu küll uue tiiru ehitamisega) on lõppjärgus. Lasketiirule ehitatakse maja, kus on saal ja ööbimiskohad 80 sportlasele. Hoone peaks valmima veel selle aastanumbri sees. Praegu küll töö seisab – rajooni remondi- ja ehitusvalitsuse mehed on seotud Tartu uue restorani lõpetamisega. Lähemal ajal on aga lubatud ehitamist jätkata.
Baas on varustatud moodsate seadmetega. Läinud aastal saadi Lääne-Saksamaalt neli komplekti universaalseid olümpia kiirlaskmise siluetiseadeldisi. Need on automaatsed ja töötavad sajandiksekundilise täpsusega. Laskespordibaasi juhataja Mihkel Päärde teab rääkida, et olümpiamängude laskevõistlustel oli kasutatud sama firma siluetiseadeldisi. Hiljuti saadi Moskvast uus saadetis: viis komplekti automaatseid märklehtede vahetamise seadmeid, neli väikepüssi ja üks püstoli jaoks. Samuti Lääne-Saksamaa päritoluga. Need kujutavad endast soomustatud kasti, mille esiseinas on märklehe jaoks neljakandiline ava. Juhtimispult on laskuri juures. Märklehe vahetamiseks piisab nupule vajutamisest. Kast on varustatud kuulipüüdjaga. Seade töötab elektri jõul, vooluallikaks on kaks taskulambipatareid.
Uudiseks on samuti Šveitsi päritoluga gaasipüstol. Püstolisse asetatakse süsihappegaasiga täidetud väike balloon. Üks balloon võimaldab 50 lasku. Lastakse kümnelt meetrilt. Gaasipüstolist laskmine on ka EM- ja MM-võistluste kavas.
Tartu Rajooni Laste ja Noorte Spordikoolil töötab Elvas laskespordiosakond, kus on kirjas 65 õpilast. Tartu rajooni koondis tuli mullusel koolinoorte spartakiaadil teiseks, kaotades üsna napilt Rakverele (viimane sai ainult 4 punkti rohkem). Kaks Elva noort – Heli Rass ja Peeter Teinfeldt – täitsid mullu meistrikandidaadi normi. Tänavu on sellega toime tulnud veel kolm Mihkel Päärde ja Jaan Niinepi õpilast: vennad Agu ja Mati Nigul ning Gennadi Jegorov.
Nädalavahetusel olid Elva laskespordibaasis hooaja avavõistlused. Armeepüssiga võitis esikoha Jaan Niinep, kes laskis silmapealt välja meistrinormi – viiendat aastat järjest. See annab talle õiguse aumeistersportlase nimetusele. Sel ajal, kui treener tulejoonel viimaseid laske tegi, närveerisid tema õpilased kaevikus – kas tuleb norm täis? Tuli!