Suusahüpped on talispordiala, kus võisteldakse suusahüppemäelt suuskadega kõige kaugemale hüppamises.
See harrastus sai alguse 19. sajandil Norras ühel talvefestivalil. Esimeseks teadaolevaks tulemuseks loetakse 1808. aastal Olaf Rye sooritatud 9,5 meetri pikkust hüpet. Spordialana leidis see ametlikku tunnustust 1892. aastal, kui Norra kuningakoda pani trofeena mängu Kuninga karika (King’s Cup) Holmenkolleni mängude võitjale. Uus ala levis Ameerika Ühendriikidesse ning võitis seejärel poolehoidu kogu maailmas. Suusahüppeid tunnustas Rahvusvaheline Suusaliit ja ala võeti esimeste taliolümpiamängude kavva 1924. aastal Chamonix’s Prantsusmaal.
Suusahüpete pikkuse maailmarekord kuulub austerlasele Stefan Kraftile, kes 2017. aastal hüppas Vikersundi lennumäelt 253,5 meetri kaugusele. Eesti rekord sel alal kuulub Arti Aigrole 2021. aastast 227 meetrise õhulennuga.
Suusahüpe kujutab endast suuskadega trampliinist laskumist, äratõuget ja seejärel võimalikult pikka õhulendu. Hüpe peab olema sooritatud teatud stiilis ja seda hindavad kohtunikud. Iga stiili hindava kohtuniku hinne võib ulatuda maksimaalselt 20 punktini.
Suusahüpetes võisteldakse põhiliselt kolmel mäel (trampliinil): keskmisel (hüppevõimsus ~90 m), suurel (hüppevõimsus ~120 m) ja lennumäel (hüppevõimsus 200 m ja rohkem).
Iga sportlane sooritab kaks võistlushüpet, mille eest saadud punktid liidetakse. Punktisumma saadakse hüppe pikkuse ja stiili-punktide liitmisel, viimast hindavad viis kohtunikku. Arvesse võetakse nii õhulend, maandumine, kui pidurdamine.
Kui hüppaja vääratab, võetakse punkte maha. Lõpphindest lahutatakse kõrgeim ja madalaim hinne.
Hüppe pikkust mõõdetakse äratõukekohast kuni hüppaja jalgade maandumiskohani. Suusahüppaja, kes jõuab mäel märgitud K-punktini, saab 60 punkti. Kui hüpe jääb lühemaks, võetakse punkte 60st maha. Ja vastupidi – kui lend on pikem, antakse punkte juurde. Normaalmäel on iga meeter 2 punkti, suurel mäel 1,8 punkti ja lennumäel 1,2 punkti.
K-punkt märgib ideaalse, teoreetiliselt harvaesineva hüppe pikkust: tähendab kriitilist maandumispunkti, kus hüppajate ohutus pole enam tagatud. Vahemaa trampliini äärest kuni K-punktini on normaalmäel 100 m ja suurel hüppemäel 110 m või enamgi. Rekordhüpeteks on rajatud spetsiaalsed mammutmäed, kus saab hüpata 200 m ja kaugemalegi.
Hüppesuusad on murdmaasuuskadest pikemad (240–255 cm), laiemad ja raskemad (koos sidemetega 7–8 kg) ning neil on 2–5 soont.
Võistleja varustus peab vastama FIS-i määrustele.
Suusahüpped Eestis
1928. aastal olid Viljandi suusaaktivistid rajanud esimese lumest trampliini, kuid Eesti esimene püsiv suusahüppemägi rajati Tõrmasse 1929. aasta alguses väsimatu suusaaktivisti Theodor Andressoni eestvõttel. Juba aasta varem oli ta rajanud väikse hüppemäe Rakvere lähedale Vinni mägedesse. Tõrmas peeti ka esimene suusahüppedemonstratsioon, kus esimese hüppe tegi Theodor Andresson ja hüpped kandusid 10 meetri kanti. Leiti, et mägi tuleks ümber ehitada, aga raha selleks ei leitud.
Küll aga said suusahüppajad oma võimeid proovile panna kuni 20-meetriseid õhulende võimaldanud suusahüppemäel Viljandis, kus korraldati 1931. aastal esimesed ametlikud maakonnavõistlused suusahüpetes. Esikoha võitis soomlane Nykänen, teise koha sai 20-meetrise hüppega kohalik suusalendur Oskar Veldemann.
Esimeste eestlastena käisid suusahüppajatena maailmameistrivõistlustel 1938. aastal Viljandimaa mehed Oskar Veldemann ja Eduard Raidla. Kui Veldemann hukkus nõikogude vangilaagris, siis Raidla jätkas suusahüppespordi edendamist Rakveres. Aastatel 1936 – 1940 Eesti meistrivõistlustelt täiskomplekti medaleid võitnud Raidla ettevõtmisel ehitati Rakverre uus suusahüppetrampliin, kus sai teha 20-meeetriseid õhulende. Peeti ka väiksemaid võistlusi. Sõja ajal tassiti aga hüppetorn küttepuudeks laiali. Aastal 1946. võtis Eduard Raidla ette uue, kuue meetri kõrguse hüppetorni ehitamise. Kolm aastat hiljem valmis juba 13 meetri kõrgune torn, millelt sai teha juba ligi 30 meetriseid hüppeid.
1950ndatel aastatel tekkis hüppemägesid juurde, nii et peeti isegi kolme hüppemäe turnee (Rakvere, Rakke ja Aegviidu). Sel ajal oli juba ka Elvas Kalda tänava mäenõlval suusahüppetorn (hüppepikkused kuni 18m), kus noored suusalendurid harjutasid ning käisid ennast proovile panemas ka Rakvere 30-meetri suusahüppetrampliinil.
Edasi on Eesti tuntumad suusahüppajad on olnud Uno Kajak (tema tõi meile ka kahevõistluse), Tiit Heinloo (veteranide maailmameister 1999), Tõnu Haljand (kahekordne Eesti meister), Hillar Hein, Peter Heli, Jaan Jüris, Kaarel Nurmsalu (7-kordne Eesti meister, juunioride MM pronks, MK parim koht 6.), Illimar Pärn, Fjodor Koltšin, Mats Piho, Jens Salumäe (kolmekordne Eesti meister), Martti Nõmme, Kevin Maltsev (Eesti parim suusahüppaja 2019, treenib koos Tšehhi koondisega), Arti Aigro (käesoleval ajal Eesti edukaim suusahüppaja, treenib koos Soome koondisega). Juunioride klassis on lootustandvalt esinenud elvalane Karel Pastarus.
Suusahüpped Elvas
1960. aastate keskel rajati Vellavere Kanahaua sulglohku suusahüppetrampliin, maandumisnõlv ja kohtunikemaja. Meenutusi Vellavere hüppetorni ehitamisest saab lugeda Ville Sonni kirjutatud raamatust „Richard Anton. Elva raudne spordihing“. Elva raudse spordihinge sõnul ei võimaldanud Elvas Kalda tänava metsatukas asunud heade traditsioonidega suusahüppemägi üle 20-meetriseid hüppeid ning seepärast võttis Richard Anton ette võimsama hüppemäe rajamise Vellaverre looduslikult sobivasse kohta. Ehitati valmis ka korralik kohtunikemaja.
Richard Anton meenutab: “Tegime ilma mullatöödeta. Parre (Roland, projekterija) tegi selle joonistuse kuidas seda teha. Sinna tuli ainult see puust trampliin teha osaliselt. Ja sai midagi 25-30 meetrit hüpata. Kolm autokoormat tõi metsamajand laudu ja prusse ilma rahata. Oli kavas, et koolinoorte ülevabariigilise talispartakiaadi asukohaks jääb edaspidi Elva. See paik asub hästi juurdesõidetavas kohas ja looduslikult ilusas ümbruses. Paraku tuli meie kahjuks järjest mitu lumevaest talve. Elvas lund ei olnud. Otepääl oli.“
Samas räägib Jüri Kalmus: „ See oli 1950ndate lõpus. Anton koos Otsa Arnoga läks (Kanahaua sulglohku) asja uurima. Puid oli sinna risti-rästi maha langetatud, meid, koolipoisse viidi sinna oksi koristama, vedama ja põletama. Pärast, kui trampliini ehitati, jah, valesti. Sealt oli ohtlik hüpata, võisid surnuks kukkuda. Väikese hüppe jaoks oli mägi hea, aga kui trampliin tehti üles perve peale, siis trampliin enam ei sobinud. Küll võeti äratõukeplatvormi lühemaks, aga ikkagi ei saanud asja. Seisis niikaua kui lõpuks ära mädanes.“
Vale planeeringu tõttu ei saanudki Vellavere hüppetorni kasutada ning see lammutati 1980ndate aastate keskel. Säilinud on sellest vaid betoonist alustrampliin.
Elvas Kalda tänava männitukas asunud endisaegse lagunenud hüppetorni asemele ehitati treener Tõnu Haljandi ettevõtmisel 1980. aastal uus hüppetorn ja renoveeriti laskumisnõlv. Kakskümmend aastat hiljem oli ehitis muutunud varisemisohtlikuks ning lammutati 2000. aasta oktoobris. Poolteist kuud hiljem oli hüppemäele kerkinud uus kuusepuust hüppetorn, mis läks maksma 307 000 krooni. Suurem osa rahast laekus riiklike investeeringute programmist. Suusahüppetorni ehitamisel oli linnavalitsuselt ka vastuhääli. Elva linnavolikogu ja linnavalitsuse liikmed vaidlesid spordijuhtidega, kas anda riigilt saadud 1,5 miljonit krooni suusahüppemäe tarvis või kulutada kogu raha gümnaasiumi võimla ja staadioni korrastamiseks. Viimaks saavutati siiski kokkulepe kahevõistlejate ja suusahüppajate toetuseks.
Ka see hüppetorn pidas vastu paarkümmend aastat ning pehkinud ja ohtlikuks muutunud torn lammutati 2022. aasta kevadel.
Aastal 2013 ehitati treener Andrus Ilvese ettevõtmisel Elva suusahüppemäe kõrvale uus tehisrajaga suusahüppenõlv algajatele ning noorematele huvilistele. 7. juulil toimunud Tõnu Haljandi mälestusvõistlustel suvistes suusahüpetes ja kahevõistluses võistlesid noorimad osalejad vastvalminud K-8 mäel. Ehitusel lõid käed külge kõik treeningrühma poisid ja lapsevanemad. Rahaliselt toetas Elva linnavalitsus.
Oluline panus Eesti kahevõistluses ja suusahüpete arengusse
Suusahüpete ja kahevõistluse treener Andrus Ilvese sõnul treenivad Elva noored alates 2020. aastast Otepääl.
„Minu arvates on Elva suusahüppemäel olnud oluline panus Eesti suusahüpete ja kahevõistluse arengusse viimased 40 aastat,“ märkis Andrus Ilves. “Viimane ametlik võistlus peeti Elvas 16. veebruaril 2019. aastal, kui toimus Eesti Suusaliidu noorte karikasarja etapp suusahüpetes ja kahevõistluses. Pärast seda on tehtud mõned treeninghüpped, kuid 2020. aastal pole enam sportlaste ohutuse nimel treeninguid Elva hüppemäel läbi viidud. Nüüdsest toimuvad hüppetreeningud Otepää mägedel.“
Treener Tõnu Haljandi eestvedamisel 1980. aastal ehitatud hüppemäelt alustas treeninguid ka üks Eesti edukamaid kahevõistlejaid Ago Markvardt. Nii 1994. aasta taliolümpial kui 1997. aasta MMil jäi ta napilt medaleist ilma, korra on ta valitud ka Eesti aasta meessportlaseks. Siitsamast on alustanud ka meie praeguse kahevõistluse lootused, rahvusvahelisel tasemel arvestatavad tegijad Kristjan ja Andreas Ilves. Kahevõistluses maailma tipptasemele jõudnud, 2022. aastal MK sarja kokkuvõttes kõrge viienda koha saavutanud Kristjan Ilves on võitnud Eesti meistrivõistlustel suusahüpetes aastatel 2009 -2021 individuaalselt kolm kuld-, kaks hõbe- ja kaks pronksmedalit ning meeskondlikult kaks kuld-, kaks hõbe – ning kolm pronksmedalit. Kristjan ja Andreas Ilves saavutasid suusaalade MMil 2022. aastal kahevõistluse paarissprindis kaheksanda koha.
Maailma hüppemägedele on Elva suusahüppajatest jõudnud 2004. aastal Põhjamaade noortemeister, mitmekordne Eesti meister Illimar Pärn ja 2022. aastal Pekingi taliolümpiamängudel suurel mäel 37., normaalmäel 40. ning lennumäe MMil 32. koha saavutanud Kevin Maltsev.
Varasemast ajast on Elva sportlastest suusahüpetes kõrgelennulisemad olnud Eesti meistrivõistlustelt aastatel 1985 – 1989 ühe kulla ja ühe pronksmedali võitnud Andrus Ilves; Eesti meistrivõistlustel 1983. aastal individuaalhüpetes pronksmedali ning aastatel 1999 – 2002 veteranide MMil kaks hõbedat ja ühe pronksmedali võitnud Rain Pärn; 1983. aastal noorte esivõistlustel meeskonnavõistluses hõbeda ning individuaalselt pronksmedali ja Eesti meistrivõistlustel hõbemedali võitnud Janno Perv.
Tuntud Elva suusahüppajatele on sirgumas tubli järelkasv. Kuni 14- aastaste vanuseklassis 2022. aastal suusahüpetes ja kahevõistluses Eesti meistriks tulnud Karel Pastarus on häid tulemusi näidanud ka FIS noorte karikasarjas. 2021. aastal Tšehhis jõudis ta endast kaks aastat vanematega võisteldes esikümnesse, saavutades üheksanda koha.
