Kalev Kreegipuu

Sündisin 31. oktoobril 1952. aastal Paide linnas. Eelkooliiga möödus vanaema juures Viisus ja koolitee algas Vodja 8-klassilisse Koolis. Edasi tulid Laupa 8-klassiline Kool, Aidu Algkool ja Jõgeva Keskkool, kus lõpetasin kaheksanda klassi. Üheksandasse klassi tulin Elva Keskkooli spordiklassi, mille lõpetasin 1971. aastal.

Esimesed kokkupuuted spordiga olid mul eelkooliealisena vanaema juures, kuhu kooliõpetajast tädi kaevas kaugushüppe kasti ja pani püsti kõrgushüppe postid (lati asemel oli nöör, mille otstesse seoti liivakotid). Seal madistasin koos kolm aastat vanema vennaga vahel päevade kaupa.

Esimesed sporditegemised olid mul kergejõustikualadel ning see jäigi põhiliseks, millega nooruses tegelesin.

Pärast 8. klassi lõpetamist tahtsin minna Tallinnasse Spordiinternaatkooli. Minu pere oli muidu sporditegemist soosiv, kuid Tallinna minek keelati ära. Kompromissina tekkiski Elva Keskkooli spordiklass.

Kogukonna tugi sporditegemistes seisnes eelkõige selles, et minu lapsepõlve ja noorusajal oli sport külades (minu puhul Jõgeva rajoonis, Vähari külas) populaarne ning alati leidus poiste ja noorte meeste seltskonda, kellega koos sportida. Baase ja varustust küll eriti polnud, aga need tehti sageli oma kätega (palliplatsid, hüppekastid, heiteringid ja muu vajalik).

Nii kõrgele tasemele ma ei jõudnud, et eriti palju kaasaelajaid oleks olnud. Närvisüsteem mul eriti tugev pole ning kiituse ja kriitika mõju oli ilmselt keskmisest suurem.

Eeskujud spordis tekkisid seoses sellega, et uurisin lapsena päris palju Ruudi Toomsalu kergejõustiku õpikut. Sealsetelt piltidelt olid ka eeskujud – Ralph Boston, Igor Ter-Ovanesjan ja teised tolleaegsed spordikuulsused.

Mina eriti kaalukate tulemusteni ei jõudnud. Meelde on jäänud Eesti üliõpilaste meistrivõistluste teine koht kaugushüppes Herbert Purdelo järel ja Tõnu Kaukise ees tulemusega 6.88. Minu EPAs õppimise ajal olid üsna populaarsed Tallinn – Tartu maavõistlused kergejõustikus, kus õnnestus mõnel korral kolmikhüppes Tartu linna esindada. Kolmikut hüppasin veidi üle 14 meetri.

Aktiivne sporditegemine hääbus mul tasapisi pärast 23-aastasena oma pere loomist ning kõrgkooli lõpetamist. Peale seda spordile pühendatav aeg oluliselt vähenes. Päris Eesti tippu jõudmiseks polnud mul ilmselt ei eeldusi ega spordialast töökust. Niinimetatud kehakultuurlasena jätkasin töö kõrvalt siiski veel aastaid.

Ametialaselt oli minu esimeseks töökohaks pärast EPA põllumajanduse ökonoomika eriala lõpetamist Mooste Näidissovhoosis peaökonomisti ametikoht. Hiljem olen olnud Põlva Rajooni Agrotööstuskoondise esimees, Põlva Agro OÜ juhatuse esimees, Estonia OÜ nõukogu liige. Aastatel 1993 – 1998 olin ka Põlva maavanem ning aastatel 2013 -2015 Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees.

Töö kõrval on mul viimased kolmteist aastat olnud mõnusaks ajaviiteks ka lõõtspillimäng. Pillimängu juurde jõudsin sarnaselt paljude teistega lapsepõlves, kui lõpetasin Jõgeva Lastemuusikakooli akordioni erialal. Ja sarnaselt paljude teistega, hakkasin muusikaga uuesti tõsisemalt tegelema vanemas eas. Minu jaoks sai selles oluliseks mõjutajaks kohtumised ja sõprus Eesti lõõtspillimaestro Heino Tartesega, kes on tänaseks meisterdanud 150 Teppo tüüpi lõõtspilli (sealhulgas ka minu oma) ning kes tegi mulle selgeks lõõtspillimängu põhitõed. Aga unustanud pole ma ka akordionit, mis on mulle jäänud põhipilliks.

Praeguseks olen jõudnud pensioniikka. Spordiga ei tegele, kuid muud kodused tegemised annavad vanust vaadates paraja füüsilise koormuse.

Eks ikka olen vahel mõelnud, et milliste tulemusteni oleksin võinud jõuda, kui oleksin sporditegemist võtnud täie tõsiduse ja jäägitu pühendumisega. Samas pole ka midagi kahetsenud, sest päris tippu poleks ma ikkagi jõudnud.

Kergejõustikust huvitatud lastele soovitaks võimalikult vara omandada erinevate alade tehnikat ning arendada painduvust ja kiirust. Jõudu saab alati hiljem juurde teha. Mina tegelesin ka veidi tõstmisega ning need kas ala sobisid hästi kokku. Samuti soovitaksin hakata varakult jälgima oma tulemuste arengut. Kergejõustik on suuresti numbrite sport ning nende jälgimine on päris huvitav.

Elva spordielu olen jälginud vähe. Viimastel aastatel olen siiski mõned korrad Elvasse sattunud ning nähtu on tekitanud vanainimeslikku õhkamist, et oh oleks meil ometi 50 aastat tagasi sellised tingimused olnud (uus spordihoone jne.)! Aga kas me paremates tingimustes ka paremaid tulemusi oleksime saavutanud, ei tea keegi. Kogu meie elu toimub omas ajas ja mitmekesisuses ning sport on üks osa sellest.

Mulle paistab, et tulevikuvõimalused Elvas sporditegemiseks on head. Jätkuks ainult tulihingelisi eestvedajaid ning neid, kes sporti teha tahavad.