Peale teist maailmasõda oli Elva õpilaste jaoks esmatähtis õppimisvõimaluste taastamine. Oli ju koolimaja maha põlenud ja kooliteed alustati ajutistel pindadel.
Õpilaste arv oli kasvanud seoses sellega, et uus võim oli otsustanud Elvasse rajada keskkooli. Peahooneks kohandatud endine hotell „Elwa” ei suutnud kõiki õpilasi mahutada. Sportimisvõimalused olid samuti tagasihoidlikud. Alles 1958. aastal kui avati Tartu maantee 3 uus õppehoone, said Elva õpilased tolle aja kohta korraliku võimla.
1952. aastast, kui kooli tuli kehalist kasvatust õpetama noor Tartu Riikliku Ülikooli lõpetanud Arnold Ots, aktiviseerus siin sporditöö. Loodi uusi spordisektsioone, mida siin tekkis kokku üksteist. Suurt tähelepanu pöörati talialadele. Arbi järve ääres korrastati suusahüppemägi ja slaalominõlv. Samuti rajati talvel liuväli. Arnold Ots koos Richard Antoniga oli ka üks peamisi staadioni rajajamise initsiaatoreid linnas.
1966. aastal kuulutati välja ülevabariigiline konkurss sügisel avatavasse spordiklassi. See oli esimene omataoline Eesti. Klassis olid suusatamise, kergejõustiku, jalgrattasõidu, uisutamise ja laskmise osakond. Ainekavad panid kokku Tartu Riikliku Ülikooli spetsialistid, aga need osutusid liiga rasketeks ja koolil tuli neid muuta. 1969. aastal lõpetanud spordiklassi lend jäi ka ainukeseks, sest 1967. aastal komplekteeritud spordiklassist langesid paljud õpilased välja ja järelejäänud jagati kahe tavaklassi vahel ära. Sporti tehti küll edasi, aga seda juba lisana tavaklasside programmile. Sellest lennust sirgusid hilisemad tuntud laskesuusatajad Rein Pedaja ja Matti Paavo. Neist viimane jõudis isegi Nõukogude Liidu juunioride koondisse ja täitis juba keskkooli ajal meistersportlase normi.
Suur tähtsus koolispordi arengus oli staadioni rajamine, mida rajati ühiskondlikus korras 50. aastate lõpul ja kuuekümnendate algul. See andis loomulikult suure tõuke kergejõustiku ja jalgpalli arenguks Elvas.
Uusi võimalusi koolispordi arenguks pakkus 1987. aastal valminud Puiestee tänava uus koolihoone. Sinna oli rajatud suur võimla ja keldrisse ruumid spordikoolile ja lasketiir, mida hiljem hakkasid oma treeninguteks kasutama judo poisid ja tüdrukud.
Mis pidurdab spordi arengut Elva Keskkoolis?
P. Linnas
Uus Tee, 10. aprill 1951
Elva Keskkoolis leidub häid sportlasi, kuid üksikuid. Miks pole aga noored massiliselt saavutanud tiitleid? Koolis on palju õpilasi, kes on huvitatud spordist, kuid kellest pole huvitatud kooli kehalise kasvatuse õpetajad ja direktsioon. Näiteks puudub õpilastel võimalus treenimiseks, sest treeningusaal on enamasti lukus. Kui õpilased õppetööst vabal ajal tulevad koolimajja ja paluvad kooliteenijalt saali võtit, saavad nad vastuse: ”Mis te mürgeldate, saali põrand on puhtaks pestud. Kui kohe ära ei lähe, kutsun direktori!” ja vahest, kui noortel avanebki võimalus saali pääseda, ei ole seal ometi poksikindaid, kangi ja muud vajalikku spordivarustust treenimiseks. Neid küsima minnes on alati vastus üks ja sama: ”Ei saa. Ainult õpetaja juuresolekul võite treenida.”
Et aga õpetajad kunagi treeningule ei tule, jäävadki need pidamata. Rääkimata treeningule ilmumisest, ei ilmu õpetajad isegi võistlusi läbi viima. Nii ei ilmunud kohale 17. veebruaril väljakuulutatud Elva KK meistrivõistlustele tõstmises ja poksis võistluste läbiviija ja korrapidaja õpetaja. Võistlused peeti siiski, hoolimata tunniajalisest hilinemisest. Tänu võistlejate heale distsipliinile ja initsiatiivile võistlused õnnestusid.
Elva keskkooli õpilased küsivad õigustatult, miks pole kooli kehalise kasvatuse õpetajad ja direktsioon huvitatud spordist. Millal avanevad võimlemissaali uksed treeninguteks.
Koolis kehalise kasvatuse õpetajana 1949 – 1952 aastal töötanud Richard Anton käis Elvasse tööle Otepäält jalgrattaga.
„Paar nädalat käisin ma Otepäält Elvasse tööle jalgrattaga, sest mul ei olnud siin mingit korterit. Õhtul tööpäevast väsinuna siis väntasin jälle Otepää kõrgustikule üles tagasi. Ma arvan, et oma 50 kilomeetrit rattasõitu tuli päevas. Ma mäletan veel hästi, kui esimest korda hommikul rattasõidust higisena Elva kooli juurde jõudsin ja pesin ennast poolpaljalt pumbakaevu all külma veega, pesin muidugi trusssikute väel…Kõik nagu noh nägid ja imestasid, tulid seal vahtima. See liigutus äratas koolirahvas üldist imestust ning tõstis muidugi minu autoriteeti. See karastamine mõjus ütlemata hästi edasisele spordi viljelemisele koolis.“
Richard Anton käis igal aastaajal palja peaga.
„Kui ma Elva keskkooli tulin, siis direktor Karro nägi… Noh, poisid hakkasid mind ka nagu järele ahvima. Ja juhtkond tegi mulle märkuse, et kuidas ikka nii võib, et – Anton, pange ikka talvel müts pähe.“
Üks Richard Antoni õpilasi kirjutab: ”Ma ei mäletagi õigupoolest kehalise kasvatuse tunde enne Antonit. Need olid mõnikord vabad tunnid puude ladumiseks või talvel suusatamiseks. Nüüd muutus järsult kõik: klass nagu süttis tahtest teha sporti. Klassidevahelisteks võistlusteks sai ostetud ühtemoodi võistlussärgid ja sellel ilutsesid sinimustvalged embleemid – 8 a.”
