Mäesuusatamise kodumaa on Norra, see suusaala arenes välja murdmaasuusatamisest 19. sajandi lõpuks.
Norra maadeuurija Fpidtjof Nanseni suusaretk läbi Gröönimaa 1888. aastal innustas Prantsuse, Šveitsi, Saksa ja Austria mägede elanikke, kes hankisid Skandinaaviast suuski ja muutsid suusatamise ka Alpi riikides populaarseks. Nüüdisajal harrastatakse seda üha rohkem kogu põhjapoolkeral.
Esimene võistlusslaalom peeti 1922 Mürrenis Šveitsis. 1936. aastal jõudis kahevõistlus (kiirlaskumine ja slaalom) olümpiamängudele. Eraldi aladena võeti kiirlaskumine ja slaalom olümpiakavva Chamonix`s 1948.aastal. Suurslaalom sai olümpiaalaks Oslo talimängudel 1952. aastal (nii meestele kui naistele) ja supersuurslaalom esmakordselt 1988. aastal Calgarys. Maailmakarikavõistlusi hakati igal aastal korraldama 1967. aastast.
Populaarsemateks võistlusaladeks on slaalom, suurslaalom, kiirlaskumine ja Alpi kahevõistlus.
Mäesuusatamine Eestis
Eestis sai mäesuusatamine võistlusspordina alguse pärast 1936. aasta olümpiamänge. Oluline oli ilmselt seegi, et seal esines ka üks siitkandist pärit sportlane, toona Saksamaal elanud Karin Peckert-Forsmann. Ka Eesti esimesed mäesuusavõistlused peeti 1936. aastal Mustamäel. Esimesed Eesti meistrivõistlused toimusid 1940. aastal Viljandis Närska mäel, kus 200 meetri pikkusel rajal oli 15 väravat. Esimeseks Eesti meistriks tuli Evald Tupits. Edaspidi koliti võistlustega rohkem Otepää kanti, algul Tehvandile, aastast 1952 aga Väikesele Munamäele.
Tõusude (1960ndate aastate lõpus olid Tuuli Truu ja Rita Kroon Nõukogude Liidu parimate hulgas) ja mõõnadega (nt 1960. aastal otsustas vabariiklik spordiliit, et mäesuusatajad tuleks suunata hoopis murdmaaga tegelema – see karastaks neid kehaliselt ja moraalselt) harjutati Väikesel Munamäel läbi kogu nõukogude aja. Ja veel kümmekond aastat Eesti vabariigiski, enne kui sportnõlval vaikseks jäi. Alles hooajal 2012/2013 sai seal jälle tänu omanike entusiasmile sõita, kuigi esialgu tuli tõstuki asemel mäkketõusuks lumesaani kasutada.
Tänasel päeval tugineb ala endiselt entusiastidele. Eestis on praegu kaheksa arvestatavat suusakeskust, kus mäesuusatamist harrastatakse. Lätis on neid näiteks üle 40. Eesti mägedel saab edukalt treenida noorteklassides, tõsisemate tulevikuplaanidega juuniorid on läinud piiri taha suusagümnaasiumidesse (nendesse pääsemine eeldab konkurentsivõimelist sõidutaset). Kohalikel mägedel peetakse nooremate vanuseklasside ja harrastajate võistlusi, Eesti meistrivõistlused on viimastel aastatel toimunud Soomes, kus saab pidada ka lihtsama ülisuurslaalomi võistluse.
Mäesuusatamist juhib Eesti Suusaliidu mäesuusatamise alamkomitee.
Tuntumad Eesti mäesuusatajad, kes on osalenud ka olümpiamängudel on Deyvid Oprja ja Tormis Laine.
Elvas on mäesuusatamist proovitud harrastada Pirnakul ja Vellaveres, aga süstemaatilisi treeninguid seal läbi viidud ei ole. Küll aga on saanud siinsetest mägedest innustust elvalanna Eda Merisalu (Pruuli), kes on tulnud sel alal kahekordseks Eesti meistriks, võitnud hulgaliselt ka teist värvi medaleid ning on ka Balti üliõpilasmängude meister mäesuusatamises.
