Ville Oengo
Esimesed entusiastid. Heinrich Anderson
Moodsa spordiharrastuse algusaja tähtsamaid juhte Elvas oli 24. novembril 1906. aastal Elvas sündinud Heinrich Anderson. Kehakultuurist ja spordist vaimustus Heinrich Anderson Esimese maailmasõja päevil, olles vaid 10-aastane poiss. Koolis käies tuli muidugi kõigepealt kokku puutuda võimlemisega, mis oli kogu Euroopas sellel ajal tähtis spordiala. Heinrich Anderson harjutas innukalt riistvõimlemist, kus pärast esimest maailmasõda olid aladeks rööbaspuud, kang, trapets, rõngad ja hobune. Riistvõimlemises nõuti tollal järgmiste elementide sooritamist: sirutõus, tiriseis käsivartel, kangil tehtav „päike“ ja kangilt saltoga mahahüpe.
Lisaks võimlemisele pidid koolipoisid muidugi ka võidu jooksma ja võidu hüppama.
Heinrich Anderson oli Elva spordielu innukas propageerija mitmeid aastaid ja oli aastatel 1920-1927 ka parimaid kohalikke sportlasi mitmel alal. Esimesena omistati Heinrich Andersonile 1924. aastal Elva alevi parima sportlase aunimetus. Teade sellest avaldati ka „Postimehes.“
Elva sportlased pidasid omavahelist arvestust ühel või teisel alal saavutatud paremate tulemuste kohta ehk pidasid rekordite- ja edetabelit. Eriti populaarne oli parima spordimehe väljaselgitamine mitme ala kokkuvõttes (sisuliselt mitmevõistluses). On säilinud meenutus, et juba 1925. aastal tundsid Elva kergejõustiklased lähemalt mitmete kergejõustikualade tehnilisi elemente.
Kergejõustik oligi algusaastatel Elvas põhiline harrastatav spordiala. Lisaks sellele armastas spordi eestvedaja Heinrich Anderson ka ujumist ning tegeles mõningal määral ka vehklemise, poksi, kiiruisutamise ja riistvõimlemisega. Oli mitmekülgselt treenitud, aadlimehe kasvatuse ning avara silmaringiga spordimees. Nagu ka seda veidi varem Hellenurmes oli olnud Leo Käppa.
Võrdlemisi heade tulemusteni mitmel ala jõudis Heinrich Anderson Tartus gümnaasiumis õppides, harjutades koos teiste aatekaaslastega. Kuid tõeliselt veendunud entusiastina treenis Heinrich Anderson siiski väga palju iseseisvalt just Elvas, oma lemmikpaikades.
Gümnaasiumi lõpetamise järel loobus Heinrich Anderson aktiivsemast võistlemisest. Selline olukord on Eestis (ja ka mujal maailmas) levinud aastakümnete vältel, et koolipõlves tegeletakse innukalt mitmete spordialadega, kuid koolist lahkudes jääb enamik noori spordist üha kaugemale. Ilmselt puudub ka ühiskonnas soodne pinnas edasi sportimiseks.
Oma keha ja vaimu hoidis Heinrich Anderson aga eluaeg heas vormis. Näiteks veel 1988. aastal tegeles 82-aastane Heinrich Anderson regulaarselt distsiplineeriva hommikvõimlemisega. Harjutuste sooritamisel pidas ta silmas 20. sajandi algusele iseloomulikku arhailist-akadeemilist stiili ja maneeri, kuid harjutused olid kõik väga nõudlikult, täpselt ja korrektselt sooritatud.
Heinrich Anderson pühendas oma elu spordile, andes noore mehena selleks kogu oma vaba aja. Ta oli omal ajal innustavaks eeskujuks sadadele Elva noortele, kutsudes neid tugevateks ja vabadeks isiksusteks saama.
Esimesed sportlikud harjutused. Esimene sportlik oda Elvas
Elva kergejõustiku sünniaastaks tuleb lugeda 1920. aastat, kui tollal alles 15-aastase koolipoisi Heinrich Andersoni algatusel hüppeid ja jooksualasid harrastama hakati.
Kui sportlik tegevus juba hoogu võtma hakkas, lisandus Elva poiste punti ka innukas Tartu koolinoor Jaak Tuul, kellest sai kiiresti Elva kergejõustiku liider ja juhtija. Seda küll paraku ainult aastaks-paariks.
Esimesteks harrastatavateks aladeks Elvas olid lühimaajooksud ning kaugus- ja kõrgushüpe. Männimetsa servale, praeguse staadioni kohale, tehti oma kätega algelised hüppepaigad ning puhastati ka jooksurada. Joosti ühe märgi juurest teise märgi juurde, hiljem hakati jooksurada ka täpselt paika mõõtma.
1920. aasta suvel sai Elva spordipoiste suurimaks probleemiks uue tõelise sportliku oda ostmine. Palju räägiti sellest omavahel ja arutati odaviske tehnikat spordiplatsil, koduteel ja igal vabal minutil, isegi kodus isa ja emaga. Kodus poistega isegi tõreldi, sest elu oli Eestis sõjajärgselt raske ning uus oda maksis õige kallist hinda – hilisemas Eesti rahas 450 senti, mis oli neli kilo võid või neli raamatut. Kus-sa-hullu! Just nii arutlesid murelikud pereisad ja pereemad. Ja kes võis üldse kindlamalt tagada, et odavars pole kehvast puidust treitud ning ei purune juba mõne esimese viltuse tõmbega viske järel? Odavise uue odaga – see muutus kinnisideeks ning kauniks unistuseks, millest und nähti… Õrnalt võbelev oda kergel vabal lennul kõrgele sinitaevasse kerkimas… Kuid tulemust ei olnud ega olnud.
Omavahelise üksmeelse ja sõbraliku korjanduse teel saadi vajalik summake siiski lõpuks kuidagi kokku. Uue oda ostmine polnud Elvas koguni mitte üksnes spordipoiste mureküsimus, sest isegi mitmed intelligentsemad täiskasvanud tulid spordiplatsile üsna suure huviga selle uue spordiriista sisseheitmist vaatama. Odaviskekohaks oli siis liivasegune muruplats, mis asus just praeguse Elva staadioni koha peal.
Õnneks jäi uus oda raskel treeningpäeval terveks
Ja siis saabuski see päev, mil uus oda toodi Tartu rongi pealt, raudteejaamast otse spordiplatsile, kus kehakultuuri- ja spordihuvilised juba, tasakesi omavahel juteldes, ärevusega ootasid. Mis siis muud, kui kohemaid proovima! Aga, oh häda – tuliuus viskeriist ei tahtnud kohe mitte kuidagi kaunilt ja kergelt lendu tõusta, kaugel sellest! Plartsatas hoopis pahatihti lapiti maha … Natuke aega hiljem, kui noored ülima visadusega oda jonnakat vastupanu murda olid püüdnud, hakkas olukord tasapisi siiski paranema. Mõne kangema käe ja äkilisema tõmbega viskaja käes hakkas kapriisne oda tõepoolest justkui sõna kuulama.
Loogiline oli, et teistest poistest kaugemale virutas kalli heiteriista Heinrich Anderson, kelle pikim vise oli 30 meetri ümber. Ei olnud juttugi mingist õigest visketehnikast. Ükstakõik kuidas, aga tähtis oli ainult see, et oda võimalikult kaugele kanduks. Ja kui siis mõnel viskajal oda juhuslikult veidikene kaugemale lendaski, puhkes ärev analüütiline arutelu – et miks ta seekord kaugemale läks? Mismoodi käsi hoiti ja jõud viskesse tõmmati … Harilikult ei andnud aga see analüüs suuremaid tulemusi, sest õnnelik „nõks“ võis jumala juhuslikku laadi olla, mida keegi enam kuidagi korrata ei osanud, proovi kui palju tahad – oda sul ikka kaugemale enam ei lähe!
Esimesel päeval pilluti uut asja kuni sügava pimeduse saabumiseni, käesooned juba valutasid. Õnneks jäi uus oda oma esimesel ülimalt raskel ja visal treeningpäeval terveks.
Mõni päev hiljem toimetasid Elva spordinoorukid spordiplatsile ka 20 naela (8-9 kilo) raskuse kaalupommi, millega hakati kuulitõuget treenima. 1920. aasta sügiseks saadi aga ka tõeline kuul.
Resultaadid tagasihoidlikud, Anderson parim
Jaak Tuul oli progressiivselt meelestatud nooruk, kes tahtis kindlasti süsteemikindlaid treeninguid näha, et Elva poiste seas poleks paljalt juhusliku iseloomuga külamehelikku lahmimist. Näiteks hakati täpselt väljamõõdetud vahemaal klassikalist 100 m distantsi jooksma, võimalikult aja peale. Hüpati täpselt fikseeritud kõrgust, samuti hüpati tulemuse peale kaugust, tulemusele visati oda, tõugati kuuli ning üritati puust teiba abil visalt ka teivashüppe keerulist kunsti omandada.
Jaak Tuul õhutas Elva kergejõustiklasi võimalikult iga päev harjutama. Huvitav on ehk teada, et 100 m distantsi joosti 1920. aastal 90 kraadilise nurga all tänapäeva 100 meetri jooksusirgega võrreldes. Rada oli seega paralleelne Tartu-Valga maanteega, kuid asus Elva spordiplatsi kaugemas otsas, seal kus staadionimajake on, ning finiš oli vana ajaloolise Peetri männi juures, kus finiš praegugi on.
Resultaadid olid muidugi mõista üsnagi tagasihoidlikud. Õnneks on üksikud andmed säilinud. Elva kaugushüppajatel oli näiteks unistuste piirjooneks viis meetrit, mida siis vahel harva ületati. Odaviskeks oli unelmate saavutuseks 30 meetri joon, millest veidi kaugemale vaid paremad pojad heita jaksasid.
Tõelise tõukekuuli saamine 1920. aasta sügisel oli Elva kergejõustikuhuvilistele suursündmuseks. Selle kuuli olevat keegi vene rahvusest noormees oma raha eest ostnud. No ja ega see kuulgi alguses kuigi kaugele lennata ei tahtnud, sa tee kas või tina … Rõhus teine raskelt õla ja käe peale ja punnis jonnakalt tõukaja tahtejõule vastu … Selles kunstis oli teistest poistest parem Jaak Tuul, kes oli Tartus koolis käies juba tolleaegseid paremaid Eesti tõukajaid näinud ning seega oskas ka õigemat, efektiivsemat tehnikat järele aimata. Elva poistest trügis raske raudmuna kõige kaugemale Heinrich Anderson.
Heinrich Anderson oli mitmekülgne atleet. Väga hästi istusid talle kaugushüpe, odavise, kiirjooks ja kõrgushüpe. Sõnaga – ta oli terava lihasega vend. Heinrich Andersoni mõned isiklikud rekordid: kõrgushüpe 1.50; kaugushüpe 5.85; 100 m jooks 12,2 sekundit. Kõvad tulemused selle ajal. Võrdluseks olgu märgitud, et 1920. aastal tuli näiteks meeste kõrgushüppes Eesti meistriks kuulus olümpialane Aleksander Klumberg (Kolmpere) tulemusega 1.75. Teistest Elva poistest hüppasid tookord kõrgust Jaak Tuul ja J. Kurko parimal juhul 1.35.
Elva kergejõustiklaste tulemusi 1930ndatel aastatel
Aastatel 1920-1924 tegeldi Elvas kergejõustikuga üsnagi elavalt ja innuga. Kui siis Jaak Tuul eemale jäi, koondus kohalik aktiiv Heinrich Andersoni ümber. Ta ühendas spordi kaudu lisaks koolinoortele ka muud rahvast. Seejuures treenisid koos eestlastega nii vene, saksa kui ka juudi rahvusest spordihuvilised.
1924. aasta augustis korraldati nädal enne kooliaasta algust Elvas esimesed kergejõustiku võistlused. Meeste 100 m jooksus saavutasid kaks võistlejat tulemuse 12,8 sekundit. Üks neist oli Heinrich Anderson, teine keegi Elvas puhkav suvitaja. Keegi saksa päritolu noormees saavutas kuulitõukes 8.50 m ja teivashüppes saavutasid kolm-neli meest tulemuse 2.30 – 2.50 piires.
Aastatel 1925 -1930 langes sportliku tegevuse ja ka kergejõustiku aktiivsus Elvas tunduvalt. Edasine kergejõustiku tõus Elvas alates 1930. aastast on seotud niisuguste meestega, nagu Mart Lukk, Eduard Koppa, E. Uusimaa, R. Leppik, V. Valev, Oleg Uibo, Ü. Kärner ja teised.
11.juulil 1933. aastal korraldati Elvas murdmaajooksu võistlus. Kavas oli ainult üks distants, nimelt 5000 m jooks meestele. Esikoha võitis heas vormis olnud elvalane Eduard Koppa ajaga 20.25. Teine oli A. Laas, kolmas Richard Lulla ja neljas E. Rodima.
„Otepää teataja,“ nr. 33, 18. august 1933, lk. 4
„Elva võitis suured spordivõistlused“ – suured võistlused veel suurema „sõjakisaga“. Viie malevkonna võistlused kujunesid huviküllaseks. Otepääl ainult naised võidukad.
Pühapäeval peeti Elvas laiaulatuslikud spordivõistlused, millist õnnestumist tagas kaunis ilm. Osavõtjaid oli Elva, Otepää, Kambja, Võrtsjärve ja Tartu-Maarja malevkondadest, maleva siderühmast ja ka Jõgevalt, koguarvus tublisti üle 100. Võistlustel esines võidukana Elva malevkond, kes tuli 104 punktiga esikohale, jättes Võrtsjärve malevkonna 92 punktiga teisel kohale. Paremaks meessportlaseks osutus Ärman. Paremaks naissportlaseks Kontor (mõlemad Võrtsjärve malevkonnast). Võistlustel oli pinev konkurents. Eriti suuri lahinguid löödi köieveo ja võrkpalli võistluste juures, kus suurearvuline publik tegi Elvas ennekuulmatut „sõjakisa.“
Sõjalises kolmevõistluses tuli esikohale Jürgenson, Elva – 1.55,2. 20 km jalgrattasõidu võitis Sarap, Kambja – 43.12,4; teisele kohale tuli elvalane Palav. Umbes 5 kilomeetri pikkuse rännaku võitsid elvalased – 23.32,3. Kergejõustikus elvalased eriti ei hiilganud, mis ka mõistetav, sest võistlustel esinesid tuntud sportlased nagu Labent, Marks ja Ärman. Odaviskes tuli esikohale Ärman – 51.74. Kuulitõuge: R. Ivask, Võrtsjärve – 11.84; 2) Anderson, Elva. Kettaheide: 1) R. Ivask – 38.24; 2) Labent; 3) Anderson. Kaugushüpe: 1) Marks – 6.13; 2) Ärman. Kõrgushüpe: 1) Marks (väljaspool võistlust) – 1.75; 2) Ärman – 1.65. 100 m jooks: 1) Labent – 11,5. 1500 m jooks: 1) A. Võlli, Võrtsjärve – 4.18,6. Murdmaajooks: 1) Malleus, Kambja – 10.48,8; 2) A. Võlli; 3) E. Koppa. – Naiste alad. 100 m jooks: 1) Kontor, Võrtsjärve – 15,8; 2) Matt, Otepää. 60 m jooks: 1) Kontor – 9,5; 2) Matt. Kaugushüpe: 1) Kontor – 3.83; 2) Märtson, Võrtsjärve. Käsipallis võitis Otepää naiskond Võrtsjärve naiskonda. Köievedu lõppes Elva võiduga, teine oli Võrtsjärve. Meeste võrkpallis tuli esikohale Tartu-Maarja, teine oli Elva.
Lisaks leidsid aset pesapallivõistlused. Tollal mängiti kaitseliidus ja sõjaväes pesapalli pidevalt. Seal Tartumaa esindus võitis Valgamaa – 25 : 4. Tartumaa koondis: Püssa, Anderson, Kikerpill, Leesik, Labent, Väärand, Marks, Mahl, Kurko, Arbeiter, Saks ja Leetsi.
Võistluste korraldus oli ladus ja võistlused ise huviküllased. Võitjad said auhindu ja diplomeid.
„Elva Tulevik,“ nr. 8, 28. aprill 1935, lk. 1
„Sport Elvas“
Pühapäeval korraldati Elvas murdmaajooks. Jooksumaa pikkus oli 5 kilomeetrit. Esikohale tuli Ed. Koppa Udernast ajaga – 20.12,2; teiseks jäi S. Loskit ja kolmandaks Karl Könn.
1.mail korraldatakse spordiseltsi „Raju“ ja Konguta Haridusseltsi spordiosakonna vaheline võrkpalli- ja korvpallivõistlus Elvas.
„ELVA ELU,“ nr. 2, 16. juuni 1935, lk. 3
„Maleva võistleb kergejõustikus“
Reedel peetud Tartumaa maleva kergjõustikuvõistlustel Elva spordiplatsil, millest osavõtjaid oli üle 50, saavutati järgmisi tulemusi: Meeste 100 m jooks: 1) A. Michelson, side – 12,3; 2) A. Eemann, side – 12,5. – 200 m jooks: 1) A. Eemann – 25,4; 2) J. Paas, Luke – 26,8. 1000 m jooks: 1) A. Anier, side – 2.46,9; 2) A. Võlli, Valguta – 2.47,0. 1500 m jooks: 1) A. Anier – 4.52,0; 2) H. Pukk, Kodijärve – 4.52,5. 3000 m jooks: 1) A. Anier – 9.37,0; 2) H. Malleus, Kambja – 9.37,8. Kõrgushüpe: 1) F. Ernits, Mäksa 1.70; 2) J. Paas, Luke – 1.60. Kuulitõuge: 1) A. Michelson – 12.90; 2) R. Ivask, Rõngu – 12.00. Odaheide: 1) K. Sibul, Mäksa – 46.67; 2) O. Leesik, Elva – 46.41. Naiste aladel olid võidukad elvalased. Tulemused. 60 m jooks: 1) E. Kadak – 9,4; 2) H. Sillak – 9,8; 3) V. Orlo (kõik kolm Elvast). Kaugushüpe: 1) E. Kadak – 4.09; 2) H. Sillak – 3.89; 3) V. Orlo.
„ELVA ELU,“ nr. 8, 14. september 1935, lk. 3
„Spordivõistlused Valgutas“
Valguta Õpiring-Ühing „Areng“ korraldas pühapäeval 8. septembril Valgutas spordivõistlused, millest osa võtsid Elva, Valguta, Rõngu ja Rannu sportlased. Elvat esindas seitsmeliikmeline meeskond. Vaatamata võistlusteks ebakohastele ilmastikuoludele, saavutati keskpäraseid tulemusi. Elva rajulased olid võidukad!
Nad said kõrgushüppes neli esikohta (Esimene oli L. Altosaar), siis veel esikoha 100 m jooksus (Ü. Kärner), kettaheites (F. Anderson), 4 x 100 m teatejooksus ja võrkpallis. Kuulitõukes tuli esimeseks Rõngu seltsi „Koit“ mees Kaarelson ja kaugushüppes A. Võlli, Valguta „Areng. Elva spordiseltsi „Raju“ teatejooksu meeskonda kuulusid: R. Pulk, L. Altosaar, R. Mooses ja Ü. Kärner, kuna võrkpallimeeskonna koosseisus olid: R. Pulk, Ü. Kärner, L. Altosaar, U. Leesik, F. Anderson ja E. Tamm.
Tehnilised tulemused: 100 m jooks: 1) Ü. Kärner, „Raju“ – 12,7; 2) E. Ivask, „Koit“ – 13,0. 1500 m jooks: 1) A. Haan, „Koit“ – 4.59,0; 2) A. Planken, „Areng“ – 5.04. Jalgrattasõit 5 km: 1) E. Ruubel, Palupera – 12.15,0; 2) A.Haan – 13.26,0. Kõrgushüpe: 1) L. Altosaar, „Raju“ – 1.55; 2) U. Leesik, „Raju“ – 1.50. Teivashüpe: 1) M. Kaarelson, „Koit“ – 2.87; 2) F. Anderson, „Raju“ – 2.55. Kaugushüpe: 1) A. Võlli, „Areng“ – 5.43; 2) M. Kaarelson – 5.22. Kuulitõuge: 1) M. Kaarelson – 13.43; 2) E. Ivask – 12.70. Kettaheide: 1) E. Anderson, „Raju“ – 35.58; 2) M. Kaarelson – 33.92. – 4 x 100 m teatejooks: 1) Elva „Raju“ – 52,0.
Võistluste lõpul korraldati rahvamajas tants, kus anti välja ka diplomid igale esimesele ja teisele kohale tulijale.
Postimees, nr. 135, 20. mai 1936, lk. 4
„Spordiuudiseid Elvast“
Pühapäeval korraldatakse Elvas ühenduses olümpianädalaga suurejooneline spordipäev.
Hiljutistel Elva spordiselts „Raju“ poolt korraldatud murdmaajooksu võistlustel (maa pikkus 5 km) saavutati: 1) Ed. Koppa („Raju“) – 17 min. 56 sek. 2) E. Koger (ÜENÜ Elva osak.) – 18 min. 0,4 sek.
„ELVA ELU,“ nr. 14, 16. august 1936, lk. 3
„Kergejõustiku võistlused Elvas“
Möödunud pühapäeval korraldas ÜENÜ Elva osakonna spordiklubi Elva spordiväljakul kergejõustiku võistlused, mis kujunesid ÜENÜEO spordiklubi ja ja spordiseltsi „Raju“ vaheliseks jõukatsumiseks.
Tulemused: 100 m jooks: 1) J. Paas (spordiklubi) – 12,4; 2) I. Herbst („Raju“) – 12,4; 3) Ü. Kärner (sp. Klubi) – 12,7. 1500 m jooks: 1) E. Uusimaa (sp. klubi) – 4.24,5; 2) E. Koger (sp. klubi). Kaugushüpe: 1) J. Paas – 6.13; 2) I. Herbst – 5.62; 3) F. Anderson („Raju“) – 5.44. Kuulitõuge: 1) F. Andersson – 11.22; 2) J. Paas – 11.05; 3) A. Paas (sp. Klubi) – 10.75. Kõrgushüpe: 1) A. Kubbo (sp. Klubi) – 1.70; 2) J. Paas – 1.60; 3) Ü. Leesik (sp. klubi) – 1.55. Kettaheide: 1) F. Anderson – 34.35; 2) A. Kubbo – 31.00; 3) Kiiman (Nõo ÜENÜ) – 30.26. 4 x 100 m teatejooks: 1) Spordiklubi meeskond – 51,9; 2) „Raju“ meeskond – 52,4.
Postimees, nr. 165, 21. juuni 1937, lk. 6
„Häid tagajärgi Kongutas“ – ketast – 43,40; oda – 50.80; kuuli – 13.56.
Kongutas peeti pühapäeval Konguta spordiseltsi „Uku“ poolt esimesi kergejõustiku võistlusi maanoortele. Osavõtjaid oli rohkesti. Võistlustel saavutati häid tulemusi.
Esikohtadele tulid: kuulitõukes: 1) H. Lääne (Rannu Haridusselts) – 13.56; kettaheites: 1) H. Lääne – 43.40; kõrgushüppes: 1) A. Lootspere (Konguta „Uku“) – 1.60; teivashüppes: 1) R. Lääne (Rõngu „Koit“) – 2.85; kaugushüppes: 1) H. Lääne – 6.10; odaviskes: 1) A. Lootspere – 50.80; 100 m jooksus: 1) A. Liivamägi (Elva „Raju“) – 11,0; 1500 m jooksus: 1) E. Uusimaa (Rõngu „Koit“) – 4.34,0; 3000 m jooks: 1) E. Uusimaa – 10.45,0; jalgrattasõit 10 km: 1) A. Tamm (Aakre) – 17.20.
Spordikooli aeg
Sõjajärgsel ajal põhineb Elvas kergejõustikuga tegelemine kooli kehalise kasvatuse õpetajate koolitundides tehtaval tööl. Tingimused olid kehvakesed. Võimlat polnud. Kehalise kasvatuse tunnid viidi enamasti läbi väljas. Praeguse staadioni asemel oli jooksuringiga ümbritsetud spordiplats, mis vihmaste ilmadega kippus olema üsna porine.
Tingimused paranesid kui 1960ndate aastate algul rajati spordiplatsi asemele korralik telliskivipuru kattega staadion. Tänu sellele paranesid spordikooli kergejõustikuosakonna õpilaste treeningtingimused. Esimesed kergejõustiku treenerid olid Peeter Suutre ja Leo Tulev. Kergejõustikutreener on Elvas olnud ka viimane spordikooli direktor Evald Jegorov.
Kergejõustikutreeningud toimusid 1950ndate aastate lõpus Peeter Suutre juhendamisel vastloodud spordikoolis – endises sõjaväeosa klubis (hilisem pioneerilaager, praegu Verevi Motell). Seal oli lava ja treeningruum, kus harjutati tõkkejooksu, tehti jõutrenni ja võimlemisharjutusi. Jooksutreeningud olid Elva staadionil. Treeningute kohaks olid ka Ujula tänavas asunud endised sõjaväe tankikuurid. Mingil määral sai kasutada ka Tartu mnt koolimaja võimlat, aga kuna see oli tol ajal ainuke korralik sisetingimustes sportimise koht, siis seal tahtsid harjutada ka teiste spordialade õpilased.
Oma panuse noorte kergejõustiklaste arendamisse Elvas 1970ndatel aastatel on andnud kindlasti ka treenerid. Helle-Marit Päärde ja Aleksander Menning, kellest hiljem said hinnatud kooli kehalise kasvatuse õpetajad. Menningu õpilastest on tuntumad Mare ja Kalev Külv, Rein Puurits, Lilja Nevvonen ja Olavi Malts.
1980ndate teisel poolel tulid Elvasse kergejõustikutreeneriteks Katrin ja Heiki Mäesalu. Paari aastaga jõudsid nende juhendatud õpilased vabariigi tippu. Noortemeistriteks on kroonitud Kalmer Kilvits, Heidy Purga, Kaupo Ottas, Lehar Lepik, Helen Laks. Medaleid noppisid veel Piret Simson, Kristi Akkermann ja Liia Hammer. 1990. aastal tuli Elva noorte krossijooksu võistkond, kuhu kuulusid ka laskesuusatajad, Eesti noortemeistriteks Kergejõustiklastest kuulusid võistkonda Moonika Mölder, Annika Altraja, Priit Simson, Heili Sepp ja Siret Joandi.
Seoses spordikooli likvideerimisega 2001. aastal, kadus rahastus ja lagunesid treeningrühmad. Treenerid otsisid teisi väljakutseid.
Elva noorte väljapaistvad tulemused Margit Aidla käe all
Uus tõus kergejõustikus saabus endise väljapaistva kõrgushüppaja Margit Aidla tulemisega Elvasse treeneriks 1997. aastal. 2000. aastal sai temast ka kooli kehalise kasvatuse õpetaja. Elva noored kergejõustiklased kuuluvad Elva Kergejõustikukooli koosseisu, mis on spordikooli järglasena loodud Elva Spordiliidu hallata. Kergejõustikukool ise kuulub Tartu Kalevi koosseisu. Selline keeruline struktuur on välja mõeldud selleks, et pakkuda paremaid treeningtingimusi meie õpilastele.
Elva noorte kergejõustiklaste tulemused on Margit Aidla juhendamisel olnud väljapaistvad. TV 10 Olümpiastardi võistlustel saadi 2011. aastal koolide arvestuses esikoht ja 2009 ning 2010 tuldi kolmandaks.
Mitmevõistluse ehk 9-võistluse võitjaks on tulnud kahel korral Heiros-Jaanus Sinimäe kes aastal 2008 võitis üksikaladest läbi hooaja viis ala. Tõkkejooksu ning 1000 m jooksu võitis Robert Jakob Oetjen, seega seitse üksikala võitu Elvasse. Mitmevõistluses saadi aga samal aastal kaksikvõit. Võistlussarja rekordid läbi aegade on kuulunud mitmetele Elva kooli õpilastele. Aastast 2000 on tänaseni poiste noorema rühma palliviske rekord 71.03 Henry Hoolma nimel. Alari Pennar püstitas 60 m tõkkejooksu rekordi, Heiros-Jaanus Sinimäe 60 m jooksu rekord ületati alles 2020.aasta sügisel. Anni Kuresoole kuulunud 60 m rekord püsis ka väga pikalt. Sarja võitjateks on tulnud läbi aegade üksikaladel Anni Kuresoo, Heiros-Jaanus Sinimäe, Robert Jakob Oetjen, Alari Pennar ning Andri Luik teivashüppes, Marta Kotkas 600 m jooksus, Martin Elias Tamm palliviskes (kaksikvend Markus Andreas Tamm saavutas teise koha). Esikuuikusse on jõudnud Marta Pääsuke, Liina Karo, Cevin Anders Siim, Kristjan Grünvald, Johannes Sikk, Edward Henno, Kaur Hansen.
Eesti noortekoondisesse on jõudnud Margit Aidla käe all Kristjan Joosep ja Edward Henno. Kristjan osales U18 Maailmameistrivõistlustel Kolumbias Calis ja Edward on tulnud Balti matši mitmekordseks võitjaks.
Sportlasteed on Elvas alustanud Rõngu Keskkooli õpilane Kaur Kivistik (Eesti rekordi omanik 3000m takistusjooksus). Elva koolist sirgunud Liane Pintsaar on tulnud Euroopa juunioride meistriks kolmikhüppes.
Viimaste aastate säravaks täheks on olnud Nõo Põhikooli õpilane Rahel Mäe, kes on võitnud mitmeid Eesti meistritiitleid U14 vanuseklassis ning medaleid nii U14 kui ka U16 vanuseklassis. TV10 olümpiastarti sarjas on Rahel jõudnud mitmeid kordi esikolmikusse.
Eesti noortemeistriteks on Margit Aidla grupist tulnud mitmeid Elva Gümnaasiumi õpilasi: Anni Kuresoo, Liane Pintsaar, Veiko Kütt, Kai Soonberg, Kadi Soonberg. Kadi-Liis Hansen, Heiros-Jaanus Sinimäe, Alari Pennar, Robert Jakob Oetjen, Bill-Gabriel Koppel, Andri Luik, Marta Kotkas, Kristjan Joosep, Edward Henno. Medaliomanikke on ka mitmeid: Peep Orlovski, Kristi Tüli, Kaur Hansen, Sandra Movits, Markus Andreas Tamm, Kärt Hanni.
Suured kordaminekud on ka Eesti Koolispordi Liidu karikavõidud nii üksikaladel kui ka teatejooksudes. Kooli võistkonnas on näiteks osalenud ka Martin Järveoja. Samuti aastaid tagasi neljavõistluse võistkondlikud võidud nii noormeeste kui ka neidude võistkondadel. Balti matšilt 2010. aastal võistkondlik võit Elva koolile koosseisus Heiros-Jaanus Sinimäe, Robert Jakob Oetjen, Bill-Gabriel Koppel ja Martin Aidla.
Elva Spordihoone mitmevõistlusest 2024 LOE SIIT >>
